VALLAST
Undla vallamaja (hävinenud).
Endine pikk, madal maja Kadrina lääneservas.
Praegu sellel kohal 1968 - 1969 a. ehitatud kahe korruseline elamu.
Vallamaja ehitati 1898 - 1900.
Lõplikult valmis 1902 aastal.
Kaasajastati 1930-ndatel aastatel.
11 mail 1956 aastal põles.
Endine pikk, madal maja Kadrina lääneservas.
Praegu sellel kohal 1968 - 1969 a. ehitatud kahe korruseline elamu.
Vallamaja ehitati 1898 - 1900.
Lõplikult valmis 1902 aastal.
Kaasajastati 1930-ndatel aastatel.
11 mail 1956 aastal põles.
Üldist juttu valdadest.
Kuigi sõna „vald“ (skandinaavia laensõna tähenduses „võim”) on kasutusel olnud juba aastasadu, andis valla mõistele konkreetse sisu 1802. ja 1804. aasta talurahvaseadus. Selle seadusega loodi Eesti- ja Liivimaal vallakohtud. Ka enne nimetatud talurahvaseadusi eksisteerisid üksikutes eramõisates mõisnike initsiatiivil loodud ning era-talurahvaõigustele tuginevad vallakohtud.
Esialgu allusid vallakohtud mõisatele. Mõis määras kohtu eesistujad ning ka kohtupidamises oli esikohal mõisale olulised küsimused - järelevalve halvasti majandavate peremeeste üle, „raudvara” üleandmine, mõisavõlgade sissenõudmine. Valla- või kohtumajadest peale ühe erandi tollel perioodil juttu teha ei saa. Vallakohus käis koos mõisa eraldatud ruumides – tavaliselt kas valitseja- või teenijatemajas, harvemini mõisa peahoones. Kohtumajas oli minimaalselt ruume: eestuba, mida kasutati ooteruumi ja suuremate koosolekute pidamiseks, tagatuba kantseleiks ning kohtu istungiteruumiks, vallakasaka eluruum ja arestikambrid.
Järgnenud 1866. aasta vallareformi võib pidada tänapäevases mõistes iseseisvate omavalitsuste tekkeajaks. 1866. aastal välja antud Balti kubermangude vallakogukonnaseadus, vabastas vallad mõisa järelevalve alt. Seadusega eraldati mõisa- ja vallamaad, kohustati valdu asutama vallakoole, loodi vallavanema ja palgalise vallakirjutaja (hilisema nimetusega vallasekretäri) ametikoht, samuti moodustati vallavolikogu. Samuti oli oluline nõue, millega kohustati vallakohtud üle viima mõisatest vallamaadele, mis pani aluse spetsiaalsete kohtumajade püstitamisele.
Vallakogukonnaseaduse paragrahv 5 ütles: „Kogukonna täiskogu nii hästi kui ka volimehed tulevad kokku kogukonna majas ja seal peab kogukonna kohus oma kohtu päävad. Kus selle tarvis parajat tuba ei ole ehk mõisa vanema poolest seks täieste ja kindlaste ei anta, seal peab kogukond niisugust kogukonna maja oma kuluga ehitama ja ülespidama”.
Perioodi 1866-1889 võib nimetada ka väikevaldade ehk endiste mõisavaldade ajaks. Sellel perioodil eksisteeris Eesti aladel üle tuhande valla.
Järgmine Eesti valdade arengu mõjutaja oli 9. juulil 1889 jõustunud Balti kubermangude kohtureformi ning talurahvaasutuste ümberkorraldamise seadus. Sellega kehtestati konkreetsed nõudmised kohtupidamise ruumidele. Seadus nõudis kohtupidamiseks spetsiaalset kohtutuba, mille tunnuseks oli laual asetsev kohtupeegel ehk kohtukull. Kohtupeegel oli kas puidust või metallist valmistatud kolmnurkne püstprisma, mille tahkudele oli kleebitud Peeter I kolm ukaasi käitumisjuhendiks kohtumõistjatele. Lisaks sellele nähti seadusega ette, et oma kõnelemisjärge ootav tunnistaja ei tohi teiste tunnistajate kuulamise juures viibida ning et kohas, kus kohtumehed asja läbi kaaluvad, ei tohi kõrvalised inimesed juures olla. Nendest nõuetest tulenes vajadus ehitada valla- ehk kohtumajja kaks seni puudunud erilist ruumi: tunnistajate ja nõupidamiste või ka otsuselangetamise tuba. Seadus sõnastas ka nõude, et aresti mõistetuid peetakse kinni vallakohtu ringkondades sisse seatud ruumides, millest omakorda tulenes asjaolu, et vallamajadesse seati sisse nii arestikambrid kui ka vahimehe ruumid. 1889. aasta seaduse täiendamiseks anti järgnevatel aastatel välja seadustena mitu täpsustust kohtumajade kohta. Näiteks on Eestimaa kubermanguvalitsuse 1890. aastal kõrgematele talurahvakohtutele ja vallakohtutele välja antud instruktsioonis kirjas, et vallakohtu istungit külastavate kõrvaliste isikute kohad peavad olema paikadest, kus viibib kohus ning arutletavas asjas osalevad isikud, võrega eraldatud. Talurahvaasjade komissarid esitasid 1866. aasta vallaseadusele tuginedes range nõude, et igal vallal peab olema eraldi hoonena esinduslik vallamaja, kus oleksid nii vallaasjade ajamiseks kui ka kohtupidamiseks spetsiaalsed ruumid.
Eestimaa Kubermangu Talurahvaasjade Komisjonis koostatud instruktsiooni (1900) järgi pidid vallavalitsuse kasutuses olevas hoones olema järgmised ruumid: saal koosolekute tarvis, nõupidamiste tuba kohtumeeste tarvis, tunnistajate tuba, kaks arestikambrit (üks mõeldud meestele, teine naistele), vallavalitsuse ja kohtu kantselei ruum, vahimehe tuba ning vallakirjutaja vähemalt kahest toast ja köögist koosnev korter. Siia võib lisada veel ühe eriotstarbelise ruumi, milleks oli nn komissari tuba, mis tuli ehitada kohalesõitvate ülemuste peatumisruumiks.
Senistel, mõisate järgi kujunenud väikevaldadel, mille kogukonnaliikmete alammääraks oli 200 meeshinge, oli selliseid esinduslikke nõuetele vastavaid vallamaju ehitada majanduslikult võimatu ja ebaotstarbekas, mistõttu talurahvaasjade komissarid need väikesed vallad 1890. aastate algupoolel ühendasid. Rohkem kui tuhandest Eesti vallast jäi pärast liitmist järele 365 – Eestimaa kubermangus 132 ja Liivimaa viies eestlastest elanikkonnaga maakonnas 233 valda. Väikeste eranditega jäi selline haldusjaotus kehtima kuni 1938. aastani.
Tänu 1890. aastate algul läbi viidud vallareformile ja talurahvaasjade komissaride tegevusele ehitati sellel perioodil kuni I maailmasõja alguseni enamik (363-st 202) Eesti vallamajadest.
1922. aasta lõpuks oli Eesti Vabariigis 378 valda.
Oluline muutus seoses Eesti Vabariigi tekkega oli see, et vallakohtutelt võeti Ajutise Valitsuse määrusega 18. novembrist 1918 tsiviil- ja kriminaalkohtu funktsioonid ning nad jäid edasi tegutsema ainult kohalike vaeslastekohtutena, mis käsitlesid üksnes eeskoste- ja hooldusasju. Seega võib aastat 1918 pidada teatud veelahkmeks – kui senini oli esiplaanil kohtufunktsioon ja sageli kutsutigi vallamaju pigem kohtumajadeks, siis 1918. aastast alates võib rääkida üksnes vallamajadest.
1920. aastate lõppu ning 1930. aastaid iseloomustab küllalt ulatuslik tsaariaegsete vallamajade moderniseerimine. Põhjuseks ametnike arvu suurenemine. Kui enne I maailmasõda olid enamikus valdades ametnikena palgal ainult vallakirjutaja ja vallakasakas, siis Eesti Vabariigi ajal kasvas ametnike hulk märgatavalt. Töökoormuse lisandudes võeti palgale abisekretärid, enamikus valdades üks, kuid suuremates valdades ka kaks, abilised said ka vallavanemad. Peale nende asusid vallamajades tööle kantseleiametnikud ja konstaablid. Kõik need ametnikud vajasid vallamajades oma töökohta ning tavaliselt anti neile vallamajas lisaks ka ametikorter.
1926. aastal võttis riigikogu vastu perekonnaseisuseaduse, millega perekonnaseisutoimingute tegemiseks valdades asutati vastav ametikoht. Seaduse järgi pidi igas vallas selleks tarbeks perekonnaseisuametnikul olema eraldi vastuvõturuum. Paljudes vallamajades seati omaette kabinet sisse ka vallavanemate tarbeks.
Teiseks vallamajade ajakohastamise põhjuseks oli asjaolu, et 1920. aastatel asutati pea kõikidesse vallamajadesse postiagentuurid ning avalikud telefoni kõnepunktid. Lisaks posti- ja telefoniagentuurile avati 1920. aastatel paljudes vallamajades avalikud raamatukogud. Enamikul juhtudel polnud need küll midagi muud kui lihtsalt ooteruumis asuvad raamatukapid, kust vallasekretär paaril päeval nädalas raamatuid laenutas. Ka postiagentuuri pidamine oli enamasti
vallasekretäri õlgadel, mille eest sai ta vastavat lisatasu.
1930. aastatel hakati veel nõudma, et vallamajas oleks tulekindel arhiiv.
1938. aastal viidi Eestis läbi oluline vallareform. Tuues põhjuseks valdade väiksust, nende territooriumite ebaloogilisust, majanduslikke ja teisi põhjuseid, vähendati märkimisväärselt valdade arvu. 1939 aasta 1. aprillist jõustunud uue haldusjaotuse järgi jäi Eestis alles 248 valda. Reformi tõttu vabanes ka hulk vallamaju, millest osa müüdi ning osale leiti mingi teine ühiskondlikult kasulik funktsioon.
Suuri muutusi omavalitsuste ellu tõi 1940. aasta riigipööre. Eelkõige vahetus ametkond ning vallavalitsused muutusid ühtlasi ka uue ideoloogia levitamise keskusteks. Samas oli nõukogude aja algaastate mõju vallamajade arhitektuurilisele küljele tühine. Taastati küll mõned sõjas kannatada saanud vallamajad, kuid uusi hooneid valdade kaotamiseni juurde ei ehitatud, samuti peatus vallamajade moderniseerimine.
Aastad 1941 ja 1944 olid saatuslikud paljudele vallamajadele. Kohalike võimuasutuste pärast löödi lahinguid, vallamaju põletati ja rüüstati. Täielikult hävis II maailmasõjas 36 vallamajaks ehitatud hoonet. Lisaks sai hulk vallamaju kannatada osaliselt.
1945. aastal muutus ka haldussüsteem. Senised vallavalitsused nimetati ümber valdade täitevkomiteedeks ning nende alluvuses moodustati külanõukogud, mida ühes vallas oli enamasti kolm. 1950. aastal läbi viidud suure nõukoguliku haldusreformiga kaotati nii maakonnad kui ka vallad.
Undla vald (1917-1950). 1992
1939
Undla vald moodustati senise Undla valla maa-alast 1939 aastal.
Esimene vallavanem oli August Saaga.
1939
18. detsembril valiti vallavanemaks Heinrich Kübarsepp, kes samal päeval sai 30-aastaseks.
1945
1945 (13. septembril) moodustati valla koosseisus Kruusimäe-Kadarpiku külanõukogu, Neeruti külanõukogu, Pakito-Sorgi külanõukogu ja Udriku-Tuha külanõukogu.
1949
25. veebruaril arvati valla koosseisu Tapa külanõukogu, mis oli seni kuulunud Lehtse valda Järvamaal.
1950
1950 (26. septembril) arvati valla maa-ala Tapa rajooni koosseisu.
1950.
Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi seadlusega jagati Eesti 39 rajooniks.
Tapa rajooni koosseisu kuulus Pakito-Sorgi külanõukogu.
Pakito-Sorgi külanõukogu. – Nagala-Leikude, Sootaguse, Saari, Telliskopli, Pakito-Sorgi, Väljataguse, Põima-Ridaküla, Kääbaste, Vanamõisa, Koplimetsa külad.
1952
1952. aastal moodustati Eesti NSV Ülemnõukogu seadlusega Eestisse oblastid. Tallinna oblastisse kuulus ka Tapa rajoon.
1953
Eestis likvideeriti oblastid 25. aprill 1953. aastal.
1954
1954 (17. juuni) seadlusega vähendati külanõukogude arvu 641-lt 320-le.
Tapa rajooni 17 külanõukogust jäi alles 10 külanõukogu. Põima külanõukogu, mis koosnes Udriku-Tuha ja Pakito-Sorgi külanõukogust. Uuena loodi Kadrina külanõukogu.
1957
Algas rajoonide liitmine.
1959
1959 (24. jaanuaril) likvideeriti 37 rajoonist 13. Tapa rajoon jäi alles.
1960
Suur külanõukogude arvu vähendamine toimus 1960. aastal.
Likvideeriti kokku 64 külanõukogu ja muudeti paljude külanõukogude piire. Tapa rajoonis jagati Põima külanõukogu Vohnja külanõukogu, Saksi külanõukogu ja Kadrina külanõukogude vahel.
1962
Märtsist 1962 kuni jaanuarini 1963 kestis viimane suur haldusjaotuse muutmine. 28. märtsi 1962 seadlusega likvideeriti 1. aprillist Keila rajoon, Väike-Maarja rajoon ja Tapa rajoon.
Kadrina külanõukogu arvati Paide rajooni koosseisu.
1963
1963 (1. jaanuar) korrigeeriti olemasolevate rajoonide piire. Muude muudatuste hulgas viidi Paide rajoonist Rakvere rajooni Kadrina külanõukogu.
1992
Kadrina vald, moodustati 1992 aasta aprillikuus Kadrina külanõukogust.
Kadrina valla praegusel haldusterritooriumil on 1939. aasta Undla vallast enamus.
Kuigi sõna „vald“ (skandinaavia laensõna tähenduses „võim”) on kasutusel olnud juba aastasadu, andis valla mõistele konkreetse sisu 1802. ja 1804. aasta talurahvaseadus. Selle seadusega loodi Eesti- ja Liivimaal vallakohtud. Ka enne nimetatud talurahvaseadusi eksisteerisid üksikutes eramõisates mõisnike initsiatiivil loodud ning era-talurahvaõigustele tuginevad vallakohtud.
Esialgu allusid vallakohtud mõisatele. Mõis määras kohtu eesistujad ning ka kohtupidamises oli esikohal mõisale olulised küsimused - järelevalve halvasti majandavate peremeeste üle, „raudvara” üleandmine, mõisavõlgade sissenõudmine. Valla- või kohtumajadest peale ühe erandi tollel perioodil juttu teha ei saa. Vallakohus käis koos mõisa eraldatud ruumides – tavaliselt kas valitseja- või teenijatemajas, harvemini mõisa peahoones. Kohtumajas oli minimaalselt ruume: eestuba, mida kasutati ooteruumi ja suuremate koosolekute pidamiseks, tagatuba kantseleiks ning kohtu istungiteruumiks, vallakasaka eluruum ja arestikambrid.
Järgnenud 1866. aasta vallareformi võib pidada tänapäevases mõistes iseseisvate omavalitsuste tekkeajaks. 1866. aastal välja antud Balti kubermangude vallakogukonnaseadus, vabastas vallad mõisa järelevalve alt. Seadusega eraldati mõisa- ja vallamaad, kohustati valdu asutama vallakoole, loodi vallavanema ja palgalise vallakirjutaja (hilisema nimetusega vallasekretäri) ametikoht, samuti moodustati vallavolikogu. Samuti oli oluline nõue, millega kohustati vallakohtud üle viima mõisatest vallamaadele, mis pani aluse spetsiaalsete kohtumajade püstitamisele.
Vallakogukonnaseaduse paragrahv 5 ütles: „Kogukonna täiskogu nii hästi kui ka volimehed tulevad kokku kogukonna majas ja seal peab kogukonna kohus oma kohtu päävad. Kus selle tarvis parajat tuba ei ole ehk mõisa vanema poolest seks täieste ja kindlaste ei anta, seal peab kogukond niisugust kogukonna maja oma kuluga ehitama ja ülespidama”.
Perioodi 1866-1889 võib nimetada ka väikevaldade ehk endiste mõisavaldade ajaks. Sellel perioodil eksisteeris Eesti aladel üle tuhande valla.
Järgmine Eesti valdade arengu mõjutaja oli 9. juulil 1889 jõustunud Balti kubermangude kohtureformi ning talurahvaasutuste ümberkorraldamise seadus. Sellega kehtestati konkreetsed nõudmised kohtupidamise ruumidele. Seadus nõudis kohtupidamiseks spetsiaalset kohtutuba, mille tunnuseks oli laual asetsev kohtupeegel ehk kohtukull. Kohtupeegel oli kas puidust või metallist valmistatud kolmnurkne püstprisma, mille tahkudele oli kleebitud Peeter I kolm ukaasi käitumisjuhendiks kohtumõistjatele. Lisaks sellele nähti seadusega ette, et oma kõnelemisjärge ootav tunnistaja ei tohi teiste tunnistajate kuulamise juures viibida ning et kohas, kus kohtumehed asja läbi kaaluvad, ei tohi kõrvalised inimesed juures olla. Nendest nõuetest tulenes vajadus ehitada valla- ehk kohtumajja kaks seni puudunud erilist ruumi: tunnistajate ja nõupidamiste või ka otsuselangetamise tuba. Seadus sõnastas ka nõude, et aresti mõistetuid peetakse kinni vallakohtu ringkondades sisse seatud ruumides, millest omakorda tulenes asjaolu, et vallamajadesse seati sisse nii arestikambrid kui ka vahimehe ruumid. 1889. aasta seaduse täiendamiseks anti järgnevatel aastatel välja seadustena mitu täpsustust kohtumajade kohta. Näiteks on Eestimaa kubermanguvalitsuse 1890. aastal kõrgematele talurahvakohtutele ja vallakohtutele välja antud instruktsioonis kirjas, et vallakohtu istungit külastavate kõrvaliste isikute kohad peavad olema paikadest, kus viibib kohus ning arutletavas asjas osalevad isikud, võrega eraldatud. Talurahvaasjade komissarid esitasid 1866. aasta vallaseadusele tuginedes range nõude, et igal vallal peab olema eraldi hoonena esinduslik vallamaja, kus oleksid nii vallaasjade ajamiseks kui ka kohtupidamiseks spetsiaalsed ruumid.
Eestimaa Kubermangu Talurahvaasjade Komisjonis koostatud instruktsiooni (1900) järgi pidid vallavalitsuse kasutuses olevas hoones olema järgmised ruumid: saal koosolekute tarvis, nõupidamiste tuba kohtumeeste tarvis, tunnistajate tuba, kaks arestikambrit (üks mõeldud meestele, teine naistele), vallavalitsuse ja kohtu kantselei ruum, vahimehe tuba ning vallakirjutaja vähemalt kahest toast ja köögist koosnev korter. Siia võib lisada veel ühe eriotstarbelise ruumi, milleks oli nn komissari tuba, mis tuli ehitada kohalesõitvate ülemuste peatumisruumiks.
Senistel, mõisate järgi kujunenud väikevaldadel, mille kogukonnaliikmete alammääraks oli 200 meeshinge, oli selliseid esinduslikke nõuetele vastavaid vallamaju ehitada majanduslikult võimatu ja ebaotstarbekas, mistõttu talurahvaasjade komissarid need väikesed vallad 1890. aastate algupoolel ühendasid. Rohkem kui tuhandest Eesti vallast jäi pärast liitmist järele 365 – Eestimaa kubermangus 132 ja Liivimaa viies eestlastest elanikkonnaga maakonnas 233 valda. Väikeste eranditega jäi selline haldusjaotus kehtima kuni 1938. aastani.
Tänu 1890. aastate algul läbi viidud vallareformile ja talurahvaasjade komissaride tegevusele ehitati sellel perioodil kuni I maailmasõja alguseni enamik (363-st 202) Eesti vallamajadest.
1922. aasta lõpuks oli Eesti Vabariigis 378 valda.
Oluline muutus seoses Eesti Vabariigi tekkega oli see, et vallakohtutelt võeti Ajutise Valitsuse määrusega 18. novembrist 1918 tsiviil- ja kriminaalkohtu funktsioonid ning nad jäid edasi tegutsema ainult kohalike vaeslastekohtutena, mis käsitlesid üksnes eeskoste- ja hooldusasju. Seega võib aastat 1918 pidada teatud veelahkmeks – kui senini oli esiplaanil kohtufunktsioon ja sageli kutsutigi vallamaju pigem kohtumajadeks, siis 1918. aastast alates võib rääkida üksnes vallamajadest.
1920. aastate lõppu ning 1930. aastaid iseloomustab küllalt ulatuslik tsaariaegsete vallamajade moderniseerimine. Põhjuseks ametnike arvu suurenemine. Kui enne I maailmasõda olid enamikus valdades ametnikena palgal ainult vallakirjutaja ja vallakasakas, siis Eesti Vabariigi ajal kasvas ametnike hulk märgatavalt. Töökoormuse lisandudes võeti palgale abisekretärid, enamikus valdades üks, kuid suuremates valdades ka kaks, abilised said ka vallavanemad. Peale nende asusid vallamajades tööle kantseleiametnikud ja konstaablid. Kõik need ametnikud vajasid vallamajades oma töökohta ning tavaliselt anti neile vallamajas lisaks ka ametikorter.
1926. aastal võttis riigikogu vastu perekonnaseisuseaduse, millega perekonnaseisutoimingute tegemiseks valdades asutati vastav ametikoht. Seaduse järgi pidi igas vallas selleks tarbeks perekonnaseisuametnikul olema eraldi vastuvõturuum. Paljudes vallamajades seati omaette kabinet sisse ka vallavanemate tarbeks.
Teiseks vallamajade ajakohastamise põhjuseks oli asjaolu, et 1920. aastatel asutati pea kõikidesse vallamajadesse postiagentuurid ning avalikud telefoni kõnepunktid. Lisaks posti- ja telefoniagentuurile avati 1920. aastatel paljudes vallamajades avalikud raamatukogud. Enamikul juhtudel polnud need küll midagi muud kui lihtsalt ooteruumis asuvad raamatukapid, kust vallasekretär paaril päeval nädalas raamatuid laenutas. Ka postiagentuuri pidamine oli enamasti
vallasekretäri õlgadel, mille eest sai ta vastavat lisatasu.
1930. aastatel hakati veel nõudma, et vallamajas oleks tulekindel arhiiv.
1938. aastal viidi Eestis läbi oluline vallareform. Tuues põhjuseks valdade väiksust, nende territooriumite ebaloogilisust, majanduslikke ja teisi põhjuseid, vähendati märkimisväärselt valdade arvu. 1939 aasta 1. aprillist jõustunud uue haldusjaotuse järgi jäi Eestis alles 248 valda. Reformi tõttu vabanes ka hulk vallamaju, millest osa müüdi ning osale leiti mingi teine ühiskondlikult kasulik funktsioon.
Suuri muutusi omavalitsuste ellu tõi 1940. aasta riigipööre. Eelkõige vahetus ametkond ning vallavalitsused muutusid ühtlasi ka uue ideoloogia levitamise keskusteks. Samas oli nõukogude aja algaastate mõju vallamajade arhitektuurilisele küljele tühine. Taastati küll mõned sõjas kannatada saanud vallamajad, kuid uusi hooneid valdade kaotamiseni juurde ei ehitatud, samuti peatus vallamajade moderniseerimine.
Aastad 1941 ja 1944 olid saatuslikud paljudele vallamajadele. Kohalike võimuasutuste pärast löödi lahinguid, vallamaju põletati ja rüüstati. Täielikult hävis II maailmasõjas 36 vallamajaks ehitatud hoonet. Lisaks sai hulk vallamaju kannatada osaliselt.
1945. aastal muutus ka haldussüsteem. Senised vallavalitsused nimetati ümber valdade täitevkomiteedeks ning nende alluvuses moodustati külanõukogud, mida ühes vallas oli enamasti kolm. 1950. aastal läbi viidud suure nõukoguliku haldusreformiga kaotati nii maakonnad kui ka vallad.
Undla vald (1917-1950). 1992
1939
Undla vald moodustati senise Undla valla maa-alast 1939 aastal.
Esimene vallavanem oli August Saaga.
1939
18. detsembril valiti vallavanemaks Heinrich Kübarsepp, kes samal päeval sai 30-aastaseks.
1945
1945 (13. septembril) moodustati valla koosseisus Kruusimäe-Kadarpiku külanõukogu, Neeruti külanõukogu, Pakito-Sorgi külanõukogu ja Udriku-Tuha külanõukogu.
1949
25. veebruaril arvati valla koosseisu Tapa külanõukogu, mis oli seni kuulunud Lehtse valda Järvamaal.
1950
1950 (26. septembril) arvati valla maa-ala Tapa rajooni koosseisu.
1950.
Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi seadlusega jagati Eesti 39 rajooniks.
Tapa rajooni koosseisu kuulus Pakito-Sorgi külanõukogu.
Pakito-Sorgi külanõukogu. – Nagala-Leikude, Sootaguse, Saari, Telliskopli, Pakito-Sorgi, Väljataguse, Põima-Ridaküla, Kääbaste, Vanamõisa, Koplimetsa külad.
1952
1952. aastal moodustati Eesti NSV Ülemnõukogu seadlusega Eestisse oblastid. Tallinna oblastisse kuulus ka Tapa rajoon.
1953
Eestis likvideeriti oblastid 25. aprill 1953. aastal.
1954
1954 (17. juuni) seadlusega vähendati külanõukogude arvu 641-lt 320-le.
Tapa rajooni 17 külanõukogust jäi alles 10 külanõukogu. Põima külanõukogu, mis koosnes Udriku-Tuha ja Pakito-Sorgi külanõukogust. Uuena loodi Kadrina külanõukogu.
1957
Algas rajoonide liitmine.
1959
1959 (24. jaanuaril) likvideeriti 37 rajoonist 13. Tapa rajoon jäi alles.
1960
Suur külanõukogude arvu vähendamine toimus 1960. aastal.
Likvideeriti kokku 64 külanõukogu ja muudeti paljude külanõukogude piire. Tapa rajoonis jagati Põima külanõukogu Vohnja külanõukogu, Saksi külanõukogu ja Kadrina külanõukogude vahel.
1962
Märtsist 1962 kuni jaanuarini 1963 kestis viimane suur haldusjaotuse muutmine. 28. märtsi 1962 seadlusega likvideeriti 1. aprillist Keila rajoon, Väike-Maarja rajoon ja Tapa rajoon.
Kadrina külanõukogu arvati Paide rajooni koosseisu.
1963
1963 (1. jaanuar) korrigeeriti olemasolevate rajoonide piire. Muude muudatuste hulgas viidi Paide rajoonist Rakvere rajooni Kadrina külanõukogu.
1992
Kadrina vald, moodustati 1992 aasta aprillikuus Kadrina külanõukogust.
Kadrina valla praegusel haldusterritooriumil on 1939. aasta Undla vallast enamus.