Kohapärimust kui inimese ja paiga seotust osundavat pärimusliiki tuleb väärtustada peaasjalikult paikkondlikku identiteeti loova ja toetava aspekti tõttu. Senisest enam.
Pärimus sisaldab muistendeid, kohtadega seotud uskumusi, kohasidusaid kombekirjeldusi, ajaloolist pärimust kui ka inimeste mälestusi. Pärand on see osa ajaloost mida on meile jätnud eelnevalt elanud põlvkonnad. Kohtadele omistatud individuaalsed ning kollektiivsed tähendused ning kogemused, mälestused paikadest antakse edasi igapäevaste suhtlussituatsioonide, käitumismallide, aga ka pärimuslike juttude kaudu. Teatud maastikuosistega seotud kombed ja käitumispraktikad kohtades seovad meid konkreetse paigaga.
Paigatunnetuse [sense of place] kaudu.Kohažanri [genres of place] kaudu.
Täna on paljud talukohad veel ainult märgatavad kunagi majade juurde istutatud õuepuude või mõne metsistunud ilupõõsa kasvamise järgi. Sammaldunud kivide järgi.
Talunimede puhul on nii baltisaksa kui ka eesti uurijaid saatnud vaidlus, kas ürikuis ja revisjonides olevad eesnimedele eelnevaid lisanimesid võib pidada kohanimedeks (talunimedeks) või isikunimedeks. Kas neid lisanimesid pidada üheks või teiseks, on olenenud uurija seisukohtadest, aga ka analüüsitulemustest, nii näiteks Jaak Simm on leidnud esimesi andmeid talunimede kohta 17. sajandist, Valdek Pall on käsitlenud 17.–18. sajandi allikais esinevaid nimesid ikka kui isikunimesid. Marja Kallasmaa aga 17. sajandist alates talunimedena, nagu varem ka ajaloolane Evald Blumfeldt Saaremaa alliknimedega tegi. Võib-olla tuleks Eestis talunimede tekkeajas oletada paikkondlikke erinevusigi.
Sammaldunud kivide järgi meenutame täna paljudes kohtades ajalugu. Pärand ning pärimus on moesõnaga öeldes juured.
Eestis on väikseim territoorium ühe küla maa ja selle inimhulgana ühe küla rahvas. Seega peaksid oma küla nimed (nimetused) ideaalis teada olema igale küla põliselanikule. Sest esimene ja vanem tüüp kohanimekooslusi ongi niisugune, kus tsentriks on asustusnimi (külanimi, talunimi),
mille ümber on lisaks koondunud suur hulk loodusnimesid. Seoses külade liitmisega 1970nendail aastail (u 7000 küla asemel jäeti alles ca 4000) anti ka tugev hoop ühe väikese rahva kultuurile. Põhimõtteliselt eelistati laiemalt tuntud ajaloolise traditsiooniga kohanimesid, täiesti keelevälistel praktilistel kaalutlustel püüti vältida korduvaid nimesid. Just viimane äratas rahva seas rohkesti pahameelt ja vastuseisu, mis viis paljude külanimede ennistamisele pärast Eesti taasiseseisvumist.
Kohajutud kätkevad endas kõike seda, mis meid teistest eristab, mis meie kodupaiga eriliseks teeb.
Kohapärimus haakub peamiselt nende objektidega, mis on seotud inimese igapäevaelu ja toimingutega. Konkreetses kohas elanud eelnenud põlvkondade eludega. Ajalooga.
Ühtlasi võivad seesugustest inimese tegevuse läbi tähistatud paikadest kujuneda ka pärimusobjektid.
Loodus- ja kultuurmaastik ei pea olema tingimata vastandunud.
Vanasti kulges enamiku inimeste elu põldude keskel, metsas, heina- ja karjamaal, rabades ja soodes, jõgedel-järvedel ning siis oli vaja väga täpselt teada paiga nime, kus tegutseti. Nii antigi oma nimi igale põllule, heinamaale, metsatukale, künkale, orule, karjamaale, jõekäärule, suurele kivile. Tavaliselt ka iseloomustavad nimed neid kohti ühel või teisel moel.
Kõiki neid märke ja palju muudki võib nimetada ühise nimetusega – pärandkultuur.
inimesed annavad tähendusi küll kultuuristatud maastikule, aga samuti ka inimtegevusest muutmatuile loodusmaastiku osadele – näiteks metsale ning soodele.
Kõik sündmused leiavad aset alati mingil ajal ja mingis kohas.
Teadmine, et ollakse paigaga seotud, tuleb läbi kogemuse.
Iga paigal on mõõde ja see tähendab seda, et paik on seotud sündmustega, mis antud paigas on aset leidnud. Ka igal sündmusel on oma erinev lugu ning lugudel on jälg. Ajalooline jälg. Rahvakultuur on meil algselt tugevate paikkondlike iseärasustega ja nii ei saa me ka tänapäeval kultuurist rääkides mööda paiga, maastiku, keskkonnas asetsevate objektide mõistetest.
Üha enam räägitakse oma juurte otsimisest ja tunnetamisest, koduarmastusest, omakultuuri säilitamisest ja arendamisest.
Folkloristikas on paikade roll tuntud kohapärimustena. Lugu säilitas mälu. Jutud säilisid mälus.
Igas paigas kehtisid omad harjumuspärased käitumisreeglid ning mõistmissümbolid. Aeg, ruum ning lugu moodustasid tulemina ühtse terviku iga üksiku paigaga seotud mälus.
Eestlastel on paiksus olulisel kohal. Ajaloos. Ajaloolises mälus.
Maastikust leiab täna ikka veel viiteid muinasajale, pärisorjusele, talude päriseksostmisele, venestamisele, omariiklusele, sõdadele, küüditamistele, kollektiviseerimisele, sisse- ja väljarännetele, maade tagastamisele. Tänase päeva märkidena ka linnastumisele, ajastu hetkelistele moevooludele ning paljudele muudele elu mõjutatavatele nähtustele.
Sajanditevanused ristikivid on metallist piirikupitsate tõttu muutumas kultuurimälestiseks. Talumetsades leidub piirikive, mida tuleks pärandkultuuri märkidena kindlasti säilitada ja võimaluse korral eksponeerida. Lihtsaima märgina olnust.
Paljud põlised küladevahelised metsateed võivad olla kasutuses tuhat aastat ja kauemgi. ühele nende omapärale on juhtinud tähelepanu Eestist pärit tuntud loodusfilosoofid Hermann von Keyserling ja Jacob Johann von uexküll. Nimelt sellised põlised teed ja rajad ei võsastu pika aja jooksul ka pärast nende kasutamise lõppemist. Teekohtade võsastumine algab mõnikord alles saja aasta möödudes pärast liiklemise lõppu. Seda võime eriti hästi jälgida vanades metsades, mida läbivad kunagiste, nüüd juba kadunud külade vahelised teed.
Nende lihtsaimate objektide väärtustamisega väärtustame tänast päeva. Kuni muutume kord ka ise ajalooks.
Kõrtsi ei teata. Lubjaahju ei teata. Paemurdu ei teata. Loodusliku savi kaevekohti mitu. Telliste valmistamist ei teata. Tõrvaahju ei teata. Kabelit ei teata.
Kalmeid ei teata. Sepapada (2) oli Vahi talu maal eraldi asetsevana. Tuuleveski oli.
Hiit ei teata. Või siiski oli kunagi Sootaguse külas asunud hiis? (H. Joonuks, Kuulsad puud. - Punane Täht nr. 19, 14.2 1981, lk.3). Praegu kohapeal sellest pärimusi säilinud pole. Sellekohast teadet rohkem leidnud ei ole. Maastikul asukohta valida oleks raske. Sobiv nõuetele vastav paik siiski puudub.
Allikaid mitu aga kõik hävinenud. Näiteks Vaabo talu maadel karjatänavaga piirnenud. Külakaev Alli talu maal. Külavainu asukoht täpselt määratlemata. Tõenäoliselt Vahi talu maadel või siis Tornimäel. Olen kohanud ka vihjet, et külavainu oli külas sees - Vahini talu põllusiilul. Juba enne osade talude külast välja viimist. Küla karjatänav tuvastatav vanadelt kaartidelt. Magasiait alles. Alati olnud küla.
Eestlased on algselt talupojarahvas. 19. sajandi lõpul elas maal üle 80% rahvastikust.
Eestlase endanimetusena käibis maamees, maarahvas. Koduküla ja Kodutalu andsid maainimesele kokkukuuluvuse tunde pere ning esivanematega. Kohapärimust kui inimese ja paiga seotust osundavat pärimusliiki on väärtustatud peaasjalikult paikkondlikku identiteeti loova ja toetava aspekti tõttu.
"Ajaloolised traditsioonid, mineviku valu ning rõõm, nad ei juhata eestlast ei lääne ega ida poole; tema mälestused on kodumaa kütkes. Mägi ja org, aas ning põld, värske ning rõõmsa nooreea hullumispaigad ei kanna isegi võõrsil koolitatud eestlase silmas saksa ega vene, vaid eesti ilmet. Järved ning jõed, laaned ja merevood, need kohisevad rahvapojale ainult rahvuslikkudes helides" (J.Hurt).
Keelelistel pärimustel on teinekord hämmastavalt pikk eluperiood ajas.
Eesti maastik ja sellel leiduvad inimtegevuse jäljed on meie ajaloolise mälu kandjad. Euroopa ühe vanima paikse rahvuse ajaloo kandjad.
Küla on kõigest märgend kaardil. Paigad ja objektid aga inimeste mäludes.
Täpsemini:
- Aukude auk.
On tõenäoliselt suurim termokarstiorg Lääne-Virumaal. Vanal ajal kandis ositi veel täiendavaid nimesid:
- Kabjaauk
Saari küla lääneosas asuva Aukude augu Sootaguse poolse eraldi sügavama osa nimetus. Seletatud ka kui Kalevipoja hobuse kabja jälge.
- Mustlase auk. Lõunapoolse eraldi sügavama osa nimetus. Olen kohanud seletust, et sinna auku olevat alatihti mustlased pimedas vooriga sisse sõitnud.
- Kanarbiku soo. Suure sügava oru edelasopp.
Heinamaad:
- Aru heinamaa - 2 km kaugusel Lillemetsa talu pool. Igal talul oli 4 ha.
- Tagametsa heinamaad.
- 10 km kaugusel - Undla Metsakülas - igal talul 3-4 ha. maad. Päris vanasti oli osadel taludel Armiku soos ning hilisema Telliskopli küla maadel ka heinamaad.
- Ülejõe heinamaa.
- üle Loobu jõe oli 1 1/2 ha igal talul heinamaad.
- Kureaasu.
Soine luht, heinamaa Sootaguse küla idaosas. Alates Nagala oja suubumiskohast kuni Sootaguse Linnamäeni. Mingil määral on vahel varemalt kutsutud Kureaasuks ka küla üle jõe paiknevaid heinamaid. Vihmastel suvedel olevat olnud seal nii palju vett, et heinad tuli välja kanda.
- Sootaguse soo.
Luhaheinamaa Sootaguse külast kagus. Talude vahel tükkideks jaotatud. Käidi ainult kuiva suvega. Paikseid ladusid ei tehtud.
- Saueaugu heinamaa.
Suur tükk sööti põldude sees (hilisema Pilleri talu maal) - kunagi olevat võetud sealt savi. Hiljem (1970-ndatel põlluks haritud - säilinud 50 X 200 meetrine ida-läänesuunaline lepatukk), võsane heinamaa Pilleri talust 700 meetrit lääne-edelas.
- Koppel.
Vahetult külaga piirnev soo osa. Kõrgemast kaldast olevat väljunud ka allikas.
- Sigade vainu.
Ala Vahi talu lõunaosas külavahetee ning mäe vahel kuhu vanasti sigu aetud. Küla koplite kõrval.
- Tornimägi.
Tornimägi – seal on paiknenud kaua aega geodeetiline puitsõrestikust triangulatsioonitorn, milletaolised torkasid Eesti maastikul silma veel mõnikümmend aastat tagasi. Erinevatel aegadel paiknenud mäel mitu (vähemalt neli erinevat) torni. Kahjuks polnud tolle aja puidust ehitised kuigi vastupidavad ning tänaseks pole säilinud ka mitte viimast. Tänapäeva geodeesia selliseid ei vaja, kuid kuni Kuni 1970. aastateni vajati kartograafias triangulatsioonitorne. Torni all oli tavaliselt massiivne kivi, millesse oli kinnitatud metallist reeper – kontrollitud kõrgusjoone märk arvates merepinnast. See on veel säilinud.
1859 aasta Undla mõisa kaardil seisab hilisema Tornimäe kohal kirje - Kadatico Mäggi. Mõeldud tõenäoliselt keeleliselt > kadastiku > kadaka, sest kuni praeguse ajani on paik ümbruskonna kadakate lemmik kasvukoht.
Viimasest tornist on järgi selle muldosa. Keskpunktis asus kunagi geodeetiline põhipunkt.
On märgitud pärandkultuuri objektiks (272:KON:004).
(http://loodus.keskkonnainfo.ee/eelis/default.aspx?comp=objresult=parandobj&obj_id=1638059882).
Ekslikult nimetatud paiknemist Vahi talu maal. Liiva ja kruusaauk taludest välja mõõdetud.
Tee taludest välja mõõdetud. Oli vanasti eraldi kruusaaukudena mõõdetud.
Leidis rakendust 20-ndal sajandil pikemat aega küla jaanitule paigana. Kunagi oli ka külakiige.
- Linnamägi.
1859 aasta Undla mõisa kaardil on Linna Mäggi praegune Linnamägi. Selle ümbrus märgitud Linnamäe heinamaaks (mitte Kureaasu heinamaaks).
Sootaguse küla idaosa kõrgeim kuppel. Loobu jõe lähedal, kutsutakse tavaliselt Linnamägi. Osa (lääne poolne) kuulub Kallukse külale. Kaugemal ja kirjanduses - Sootaguse Linnamägi. Kaeved ning müüritise (vundamendi ?) alged Vahi talu maal. Keegi pole mitte kunagi teadaolevalt paikkonda uurinud. Mäe all aimatav kunagine allika koht. Rakendust leidnud ammustel aegadel tõenäoliselt varjepaigana.
Kohanimed on pärandkultuuri olulisemaid mälestisi. Teada on, et eestipärased kohanimed on üsna vanad ja vähe muutunud. Keelel ning sõnal on oma ajalooline mälu.
Kohta on peetud muistseks linnamäeks, kuigi paikapidavaid tõestusi selle kohta pole suudetud esitada.
Tegelikuses pole mitte keegi ka tõendusmaterjali otsinud. Pigem on tõenäoline, et mäel oli muistne pelgupaik. See tähendab, et sinna mindi peitu vaenlase eest, võttes kaasa oma vara mindi sinna lühemaks või pikemaks ajaks elama. Seda enam, et teadaolevalt oli viikingiaegses Põhja-Eestis tunduvalt hõredam linnustevõrk kui Lõuna-Eestis. Ohu korral saadi siis abi taolistest varjepaikadest.
Viikingiaegses Põhja-Eestis on tunduvalt hõredam linnustevõrk kui Lõuna-Eestis, mida on seletatud muuhulgas sellega, et osa Põhja-Eesti keskusi võisid olla muinasmõisad, millest aga ei jäänud maastikul maha võimsaid kaitserajatisi, mida saaks praeguses analüüsis arvesse võtta.
Arendaksin seda isegi edasi ja väidaks, et ava-asulate elanikel võis olla isegi turvalisem varjuda soodes asuvatesse pelgupaikadesse kui sissepiiratud linnustesse, kus tuli arvestada joogipuuduse, põlengute ja lahingutegevusega. Linnused-pühapaigad, millele on omaseks nõrgad asustusjäljed.linnused-pelgupaigad, millele on iseloomulikuks paiknemine asustusest eemal, nõrgad kaitserajatised ning nõrk kultuurkiht (empiiriliselt - raske eristada pühapaiga-tüüpi linnustest). Kogu Virumaa linnamägede kultuurkihid on nii viikingi- kui hilisrauaajal üldiselt õhukesed ja leiuvaesed. Sellest on tehtud ka järeldus, et ilmselt pole neis pidevalt elatud (Tamla 1996).
End mõned autorid on kunagi käsitlenud Sootaguse Linnamäge siiski vägagi tõeselt.
...Mõlemad müüri osad (mast kahe torni alused on just nagu sihitud kahe tolleaegse linnamägede poole Riistamäel ja Sootaguse seljandiku peal) ühendas ehitaja Romaani stiili wõlwega; aga siis muutis tema ehituse wiist ja läks Gooti stiili peale üle...
> Lühike tagastwaade Kadrina kiriku minewikku.
Päewaleht, nr. 270, 4 november 1922.
- Lodikivi.
> vaata eraldi lehelt.
- Härjasita mägi
Nimetus esineb harva. Tornimäe lauge lõunapoolsem osa, mida ületas Undla Vohnja tee. Millalgi 1990-ndatel aastatel kaartidele tekkinud nimetus. Varasemalt puudub. Algne autor raskesti tuvastatav. Ainus vihje mida olen varasemates allikates kohanud on EKI üleskirjutis - nii olevat nimetatud osa Vahini mäest kus mõisa härjad lõunaks köide pandud. Härjad need sittusid siis selle mäe täis...
Võimalik minupoolne seletus oleks siiski kõrval asetseva teega seonduv. Targad veoloomad enne rasket tõusu kippusid ikka keha kergendama. On seegi tõene ei tea.
- Vahimägi (Vahini mägi).
Tornimäe Vahini talu maadele kuuluv külaga piirnev osa.
- Lodimägi.
Liiva ja kruusaauk taludest välja mõõdetud. Ka Liivaaugu mägi. Konkreetset paika kaldun pidama mitmes tekstis mainitud Tarvenpää mäeks.
- Vihandoru auk.
Muistendiga seotud - Kalevipoja hobuse püherdamise ase. Oli Waabo ja Lodi talu piiriks.
- Keldrimägi
Keldriküngas. Kuni 2m. kõrgune seljandik Waabo talust lõuna-edelas.
- Linnaotsa mägi.
Linnamäest läände jääv eraldi asetsev küngas. Juriidiliselt on see siiski nagu rohkem Kallukse küla.
- Sootaguse kool.
Olen kohanud ehituse aastat 1904. Sootaguse kool on kuni 1930.a. lõpuni Sootaguse külas tegutsenud 3-kl. kool. 1931 aasta jaanuaris viidi kool Kadrinasse. Asutati tõenäoliselt nullist 20. saj. alguses, sest ei esine L. Andreseni ülevaates "Eesti rahvakoolide võrk". Samas paiknes ka hilisem Vaestemaja.
- Käokõrve küla ja Käokõrve külasse puutuv.
Oli endine küla Undla mõisa valdustes, asustati 16. sajandil ümber mõisast läänes laiuva soo taha praegusse Sootaguse külla (H. Joonuks, Tapa. Tallinn 1977, lk 28).
Ei kinnita ega lükka ümber sellenimelise küla olemasolu Kadrina kõrval. Vaidlustan (kahtlen) aga selle ümberasustamist Sootaguse külla - Sootaguse küla tekkimist Käokõrve külast. Sootaguse on ajaliselt tunduvalt vanem. Sootaguse esmamainimisel ning hilisematel käsitlustel puuduvad igasugused viited Käokõrvele. Lisaks kohe päris kindlasti ei võimaldanud tolleaegne vesine maastik mitte mingisuguse küla paiknemist pakutud asukohas.
- Sootaguse saunaküla.
Sootaguse (mitte segi ajada soodaga) saunaküla (vt. ka Saari k.).
Hilisema Saari küla lääneosa (künkail asuva osa) nimi kuni 1920. aastatemaareformini.
- Linaleoaugud.
Üldkasutatavad algselt. Asetsesid külaga (Vahini talu) maadega piirnevalt üle tee. Sepa sauna kohal. Praeguseks maaparanduse tõttu täielikult hävinud. Aga koht on looduses senini märgatavamalt vesisem.
- Turba lõikamine.
Sootaguse soos ära märgitud koht ühel Undla mõisa vanal kaardil. Hilisemad pärimuslikud teated puuduvad.
Kunagi olevat Sootaguse külas asunud ka hiis. (H.Joonuks "Kuulsad puud" - "Punane Täht" nr.19 14.II.1981). Millele väide tugineb ei tea. Kohapeal selleks sobilik paik puudub. Rohkem vihjeid või pärimusi sellel teemal pole kohanud.
- Hiis.
Kunagi olevat Sootaguse külas asunud ka hiis. (H.Joonuks "Kuulsad puud" - "Punane Täht" nr.19
14.II.1981). Millele väide tugineb ei tea. Kohapeal selleks sobilik paik puudub. Rohkem vihjeid või pärimusi sellel teemal pole kohanud.
- Armiku raba.
Algselt Sootaguse, hiljem Telliskopli (praegu Leikude) küla kesk ning lääneosa raba. Turbarabana kasutati idapoolset serva. Turbaraba Undla ja Vohnja mõisade (valdade) piiril. Kuulus Undla mõisale. Juba mõisa ajal lõigati sealt turvast.
Kolhoos.
- "Koit" - 1949 aastal Sootaguse ja Telliskopli külas loodud.
- "Edu" - Mäo, Väljataguse ja Leikude külad
- "Tulevik" - Tokulopi, Sorgi ja Pakitu külad
Hilisemate liitmiste tulemuseks tekkis "Punane Täht".
"Punane Täht" moodustati 1951 aastal. Juurde tuli ka Päri kolhoosile kuulunud Tuulemäe küla.
Liideti omakorda 01.01.1971 aastal Vohnja kolhoosiga. Tekkis Leikude osakond.
Ehitatakse 2 elamut, kokku 15 korteriga. (Osa objekte siiski Leikude külas).
Sigalate komplekt. Ehitusega alustatakse 1960 aastal ning kavandatud suurus (1000 siga) saavutatakse 1974 aastal.
Töökoda. Ehitatud aastatel 1958 - 1965.
Veiselaut. Ehitatud aastatel 1955 - 1974. Mahutas 230 lehma ning 80 noorlooma.
Pärimus sisaldab muistendeid, kohtadega seotud uskumusi, kohasidusaid kombekirjeldusi, ajaloolist pärimust kui ka inimeste mälestusi. Pärand on see osa ajaloost mida on meile jätnud eelnevalt elanud põlvkonnad. Kohtadele omistatud individuaalsed ning kollektiivsed tähendused ning kogemused, mälestused paikadest antakse edasi igapäevaste suhtlussituatsioonide, käitumismallide, aga ka pärimuslike juttude kaudu. Teatud maastikuosistega seotud kombed ja käitumispraktikad kohtades seovad meid konkreetse paigaga.
Paigatunnetuse [sense of place] kaudu.Kohažanri [genres of place] kaudu.
Täna on paljud talukohad veel ainult märgatavad kunagi majade juurde istutatud õuepuude või mõne metsistunud ilupõõsa kasvamise järgi. Sammaldunud kivide järgi.
Talunimede puhul on nii baltisaksa kui ka eesti uurijaid saatnud vaidlus, kas ürikuis ja revisjonides olevad eesnimedele eelnevaid lisanimesid võib pidada kohanimedeks (talunimedeks) või isikunimedeks. Kas neid lisanimesid pidada üheks või teiseks, on olenenud uurija seisukohtadest, aga ka analüüsitulemustest, nii näiteks Jaak Simm on leidnud esimesi andmeid talunimede kohta 17. sajandist, Valdek Pall on käsitlenud 17.–18. sajandi allikais esinevaid nimesid ikka kui isikunimesid. Marja Kallasmaa aga 17. sajandist alates talunimedena, nagu varem ka ajaloolane Evald Blumfeldt Saaremaa alliknimedega tegi. Võib-olla tuleks Eestis talunimede tekkeajas oletada paikkondlikke erinevusigi.
Sammaldunud kivide järgi meenutame täna paljudes kohtades ajalugu. Pärand ning pärimus on moesõnaga öeldes juured.
Eestis on väikseim territoorium ühe küla maa ja selle inimhulgana ühe küla rahvas. Seega peaksid oma küla nimed (nimetused) ideaalis teada olema igale küla põliselanikule. Sest esimene ja vanem tüüp kohanimekooslusi ongi niisugune, kus tsentriks on asustusnimi (külanimi, talunimi),
mille ümber on lisaks koondunud suur hulk loodusnimesid. Seoses külade liitmisega 1970nendail aastail (u 7000 küla asemel jäeti alles ca 4000) anti ka tugev hoop ühe väikese rahva kultuurile. Põhimõtteliselt eelistati laiemalt tuntud ajaloolise traditsiooniga kohanimesid, täiesti keelevälistel praktilistel kaalutlustel püüti vältida korduvaid nimesid. Just viimane äratas rahva seas rohkesti pahameelt ja vastuseisu, mis viis paljude külanimede ennistamisele pärast Eesti taasiseseisvumist.
Kohajutud kätkevad endas kõike seda, mis meid teistest eristab, mis meie kodupaiga eriliseks teeb.
Kohapärimus haakub peamiselt nende objektidega, mis on seotud inimese igapäevaelu ja toimingutega. Konkreetses kohas elanud eelnenud põlvkondade eludega. Ajalooga.
Ühtlasi võivad seesugustest inimese tegevuse läbi tähistatud paikadest kujuneda ka pärimusobjektid.
Loodus- ja kultuurmaastik ei pea olema tingimata vastandunud.
Vanasti kulges enamiku inimeste elu põldude keskel, metsas, heina- ja karjamaal, rabades ja soodes, jõgedel-järvedel ning siis oli vaja väga täpselt teada paiga nime, kus tegutseti. Nii antigi oma nimi igale põllule, heinamaale, metsatukale, künkale, orule, karjamaale, jõekäärule, suurele kivile. Tavaliselt ka iseloomustavad nimed neid kohti ühel või teisel moel.
Kõiki neid märke ja palju muudki võib nimetada ühise nimetusega – pärandkultuur.
inimesed annavad tähendusi küll kultuuristatud maastikule, aga samuti ka inimtegevusest muutmatuile loodusmaastiku osadele – näiteks metsale ning soodele.
Kõik sündmused leiavad aset alati mingil ajal ja mingis kohas.
Teadmine, et ollakse paigaga seotud, tuleb läbi kogemuse.
Iga paigal on mõõde ja see tähendab seda, et paik on seotud sündmustega, mis antud paigas on aset leidnud. Ka igal sündmusel on oma erinev lugu ning lugudel on jälg. Ajalooline jälg. Rahvakultuur on meil algselt tugevate paikkondlike iseärasustega ja nii ei saa me ka tänapäeval kultuurist rääkides mööda paiga, maastiku, keskkonnas asetsevate objektide mõistetest.
Üha enam räägitakse oma juurte otsimisest ja tunnetamisest, koduarmastusest, omakultuuri säilitamisest ja arendamisest.
Folkloristikas on paikade roll tuntud kohapärimustena. Lugu säilitas mälu. Jutud säilisid mälus.
Igas paigas kehtisid omad harjumuspärased käitumisreeglid ning mõistmissümbolid. Aeg, ruum ning lugu moodustasid tulemina ühtse terviku iga üksiku paigaga seotud mälus.
Eestlastel on paiksus olulisel kohal. Ajaloos. Ajaloolises mälus.
Maastikust leiab täna ikka veel viiteid muinasajale, pärisorjusele, talude päriseksostmisele, venestamisele, omariiklusele, sõdadele, küüditamistele, kollektiviseerimisele, sisse- ja väljarännetele, maade tagastamisele. Tänase päeva märkidena ka linnastumisele, ajastu hetkelistele moevooludele ning paljudele muudele elu mõjutatavatele nähtustele.
Sajanditevanused ristikivid on metallist piirikupitsate tõttu muutumas kultuurimälestiseks. Talumetsades leidub piirikive, mida tuleks pärandkultuuri märkidena kindlasti säilitada ja võimaluse korral eksponeerida. Lihtsaima märgina olnust.
Paljud põlised küladevahelised metsateed võivad olla kasutuses tuhat aastat ja kauemgi. ühele nende omapärale on juhtinud tähelepanu Eestist pärit tuntud loodusfilosoofid Hermann von Keyserling ja Jacob Johann von uexküll. Nimelt sellised põlised teed ja rajad ei võsastu pika aja jooksul ka pärast nende kasutamise lõppemist. Teekohtade võsastumine algab mõnikord alles saja aasta möödudes pärast liiklemise lõppu. Seda võime eriti hästi jälgida vanades metsades, mida läbivad kunagiste, nüüd juba kadunud külade vahelised teed.
Nende lihtsaimate objektide väärtustamisega väärtustame tänast päeva. Kuni muutume kord ka ise ajalooks.
Kõrtsi ei teata. Lubjaahju ei teata. Paemurdu ei teata. Loodusliku savi kaevekohti mitu. Telliste valmistamist ei teata. Tõrvaahju ei teata. Kabelit ei teata.
Kalmeid ei teata. Sepapada (2) oli Vahi talu maal eraldi asetsevana. Tuuleveski oli.
Hiit ei teata. Või siiski oli kunagi Sootaguse külas asunud hiis? (H. Joonuks, Kuulsad puud. - Punane Täht nr. 19, 14.2 1981, lk.3). Praegu kohapeal sellest pärimusi säilinud pole. Sellekohast teadet rohkem leidnud ei ole. Maastikul asukohta valida oleks raske. Sobiv nõuetele vastav paik siiski puudub.
Allikaid mitu aga kõik hävinenud. Näiteks Vaabo talu maadel karjatänavaga piirnenud. Külakaev Alli talu maal. Külavainu asukoht täpselt määratlemata. Tõenäoliselt Vahi talu maadel või siis Tornimäel. Olen kohanud ka vihjet, et külavainu oli külas sees - Vahini talu põllusiilul. Juba enne osade talude külast välja viimist. Küla karjatänav tuvastatav vanadelt kaartidelt. Magasiait alles. Alati olnud küla.
Eestlased on algselt talupojarahvas. 19. sajandi lõpul elas maal üle 80% rahvastikust.
Eestlase endanimetusena käibis maamees, maarahvas. Koduküla ja Kodutalu andsid maainimesele kokkukuuluvuse tunde pere ning esivanematega. Kohapärimust kui inimese ja paiga seotust osundavat pärimusliiki on väärtustatud peaasjalikult paikkondlikku identiteeti loova ja toetava aspekti tõttu.
"Ajaloolised traditsioonid, mineviku valu ning rõõm, nad ei juhata eestlast ei lääne ega ida poole; tema mälestused on kodumaa kütkes. Mägi ja org, aas ning põld, värske ning rõõmsa nooreea hullumispaigad ei kanna isegi võõrsil koolitatud eestlase silmas saksa ega vene, vaid eesti ilmet. Järved ning jõed, laaned ja merevood, need kohisevad rahvapojale ainult rahvuslikkudes helides" (J.Hurt).
Keelelistel pärimustel on teinekord hämmastavalt pikk eluperiood ajas.
Eesti maastik ja sellel leiduvad inimtegevuse jäljed on meie ajaloolise mälu kandjad. Euroopa ühe vanima paikse rahvuse ajaloo kandjad.
Küla on kõigest märgend kaardil. Paigad ja objektid aga inimeste mäludes.
Täpsemini:
- Aukude auk.
On tõenäoliselt suurim termokarstiorg Lääne-Virumaal. Vanal ajal kandis ositi veel täiendavaid nimesid:
- Kabjaauk
Saari küla lääneosas asuva Aukude augu Sootaguse poolse eraldi sügavama osa nimetus. Seletatud ka kui Kalevipoja hobuse kabja jälge.
- Mustlase auk. Lõunapoolse eraldi sügavama osa nimetus. Olen kohanud seletust, et sinna auku olevat alatihti mustlased pimedas vooriga sisse sõitnud.
- Kanarbiku soo. Suure sügava oru edelasopp.
Heinamaad:
- Aru heinamaa - 2 km kaugusel Lillemetsa talu pool. Igal talul oli 4 ha.
- Tagametsa heinamaad.
- 10 km kaugusel - Undla Metsakülas - igal talul 3-4 ha. maad. Päris vanasti oli osadel taludel Armiku soos ning hilisema Telliskopli küla maadel ka heinamaad.
- Ülejõe heinamaa.
- üle Loobu jõe oli 1 1/2 ha igal talul heinamaad.
- Kureaasu.
Soine luht, heinamaa Sootaguse küla idaosas. Alates Nagala oja suubumiskohast kuni Sootaguse Linnamäeni. Mingil määral on vahel varemalt kutsutud Kureaasuks ka küla üle jõe paiknevaid heinamaid. Vihmastel suvedel olevat olnud seal nii palju vett, et heinad tuli välja kanda.
- Sootaguse soo.
Luhaheinamaa Sootaguse külast kagus. Talude vahel tükkideks jaotatud. Käidi ainult kuiva suvega. Paikseid ladusid ei tehtud.
- Saueaugu heinamaa.
Suur tükk sööti põldude sees (hilisema Pilleri talu maal) - kunagi olevat võetud sealt savi. Hiljem (1970-ndatel põlluks haritud - säilinud 50 X 200 meetrine ida-läänesuunaline lepatukk), võsane heinamaa Pilleri talust 700 meetrit lääne-edelas.
- Koppel.
Vahetult külaga piirnev soo osa. Kõrgemast kaldast olevat väljunud ka allikas.
- Sigade vainu.
Ala Vahi talu lõunaosas külavahetee ning mäe vahel kuhu vanasti sigu aetud. Küla koplite kõrval.
- Tornimägi.
Tornimägi – seal on paiknenud kaua aega geodeetiline puitsõrestikust triangulatsioonitorn, milletaolised torkasid Eesti maastikul silma veel mõnikümmend aastat tagasi. Erinevatel aegadel paiknenud mäel mitu (vähemalt neli erinevat) torni. Kahjuks polnud tolle aja puidust ehitised kuigi vastupidavad ning tänaseks pole säilinud ka mitte viimast. Tänapäeva geodeesia selliseid ei vaja, kuid kuni Kuni 1970. aastateni vajati kartograafias triangulatsioonitorne. Torni all oli tavaliselt massiivne kivi, millesse oli kinnitatud metallist reeper – kontrollitud kõrgusjoone märk arvates merepinnast. See on veel säilinud.
1859 aasta Undla mõisa kaardil seisab hilisema Tornimäe kohal kirje - Kadatico Mäggi. Mõeldud tõenäoliselt keeleliselt > kadastiku > kadaka, sest kuni praeguse ajani on paik ümbruskonna kadakate lemmik kasvukoht.
Viimasest tornist on järgi selle muldosa. Keskpunktis asus kunagi geodeetiline põhipunkt.
On märgitud pärandkultuuri objektiks (272:KON:004).
(http://loodus.keskkonnainfo.ee/eelis/default.aspx?comp=objresult=parandobj&obj_id=1638059882).
Ekslikult nimetatud paiknemist Vahi talu maal. Liiva ja kruusaauk taludest välja mõõdetud.
Tee taludest välja mõõdetud. Oli vanasti eraldi kruusaaukudena mõõdetud.
Leidis rakendust 20-ndal sajandil pikemat aega küla jaanitule paigana. Kunagi oli ka külakiige.
- Linnamägi.
1859 aasta Undla mõisa kaardil on Linna Mäggi praegune Linnamägi. Selle ümbrus märgitud Linnamäe heinamaaks (mitte Kureaasu heinamaaks).
Sootaguse küla idaosa kõrgeim kuppel. Loobu jõe lähedal, kutsutakse tavaliselt Linnamägi. Osa (lääne poolne) kuulub Kallukse külale. Kaugemal ja kirjanduses - Sootaguse Linnamägi. Kaeved ning müüritise (vundamendi ?) alged Vahi talu maal. Keegi pole mitte kunagi teadaolevalt paikkonda uurinud. Mäe all aimatav kunagine allika koht. Rakendust leidnud ammustel aegadel tõenäoliselt varjepaigana.
Kohanimed on pärandkultuuri olulisemaid mälestisi. Teada on, et eestipärased kohanimed on üsna vanad ja vähe muutunud. Keelel ning sõnal on oma ajalooline mälu.
Kohta on peetud muistseks linnamäeks, kuigi paikapidavaid tõestusi selle kohta pole suudetud esitada.
Tegelikuses pole mitte keegi ka tõendusmaterjali otsinud. Pigem on tõenäoline, et mäel oli muistne pelgupaik. See tähendab, et sinna mindi peitu vaenlase eest, võttes kaasa oma vara mindi sinna lühemaks või pikemaks ajaks elama. Seda enam, et teadaolevalt oli viikingiaegses Põhja-Eestis tunduvalt hõredam linnustevõrk kui Lõuna-Eestis. Ohu korral saadi siis abi taolistest varjepaikadest.
Viikingiaegses Põhja-Eestis on tunduvalt hõredam linnustevõrk kui Lõuna-Eestis, mida on seletatud muuhulgas sellega, et osa Põhja-Eesti keskusi võisid olla muinasmõisad, millest aga ei jäänud maastikul maha võimsaid kaitserajatisi, mida saaks praeguses analüüsis arvesse võtta.
Arendaksin seda isegi edasi ja väidaks, et ava-asulate elanikel võis olla isegi turvalisem varjuda soodes asuvatesse pelgupaikadesse kui sissepiiratud linnustesse, kus tuli arvestada joogipuuduse, põlengute ja lahingutegevusega. Linnused-pühapaigad, millele on omaseks nõrgad asustusjäljed.linnused-pelgupaigad, millele on iseloomulikuks paiknemine asustusest eemal, nõrgad kaitserajatised ning nõrk kultuurkiht (empiiriliselt - raske eristada pühapaiga-tüüpi linnustest). Kogu Virumaa linnamägede kultuurkihid on nii viikingi- kui hilisrauaajal üldiselt õhukesed ja leiuvaesed. Sellest on tehtud ka järeldus, et ilmselt pole neis pidevalt elatud (Tamla 1996).
End mõned autorid on kunagi käsitlenud Sootaguse Linnamäge siiski vägagi tõeselt.
...Mõlemad müüri osad (mast kahe torni alused on just nagu sihitud kahe tolleaegse linnamägede poole Riistamäel ja Sootaguse seljandiku peal) ühendas ehitaja Romaani stiili wõlwega; aga siis muutis tema ehituse wiist ja läks Gooti stiili peale üle...
> Lühike tagastwaade Kadrina kiriku minewikku.
Päewaleht, nr. 270, 4 november 1922.
- Lodikivi.
> vaata eraldi lehelt.
- Härjasita mägi
Nimetus esineb harva. Tornimäe lauge lõunapoolsem osa, mida ületas Undla Vohnja tee. Millalgi 1990-ndatel aastatel kaartidele tekkinud nimetus. Varasemalt puudub. Algne autor raskesti tuvastatav. Ainus vihje mida olen varasemates allikates kohanud on EKI üleskirjutis - nii olevat nimetatud osa Vahini mäest kus mõisa härjad lõunaks köide pandud. Härjad need sittusid siis selle mäe täis...
Võimalik minupoolne seletus oleks siiski kõrval asetseva teega seonduv. Targad veoloomad enne rasket tõusu kippusid ikka keha kergendama. On seegi tõene ei tea.
- Vahimägi (Vahini mägi).
Tornimäe Vahini talu maadele kuuluv külaga piirnev osa.
- Lodimägi.
Liiva ja kruusaauk taludest välja mõõdetud. Ka Liivaaugu mägi. Konkreetset paika kaldun pidama mitmes tekstis mainitud Tarvenpää mäeks.
- Vihandoru auk.
Muistendiga seotud - Kalevipoja hobuse püherdamise ase. Oli Waabo ja Lodi talu piiriks.
- Keldrimägi
Keldriküngas. Kuni 2m. kõrgune seljandik Waabo talust lõuna-edelas.
- Linnaotsa mägi.
Linnamäest läände jääv eraldi asetsev küngas. Juriidiliselt on see siiski nagu rohkem Kallukse küla.
- Sootaguse kool.
Olen kohanud ehituse aastat 1904. Sootaguse kool on kuni 1930.a. lõpuni Sootaguse külas tegutsenud 3-kl. kool. 1931 aasta jaanuaris viidi kool Kadrinasse. Asutati tõenäoliselt nullist 20. saj. alguses, sest ei esine L. Andreseni ülevaates "Eesti rahvakoolide võrk". Samas paiknes ka hilisem Vaestemaja.
- Käokõrve küla ja Käokõrve külasse puutuv.
Oli endine küla Undla mõisa valdustes, asustati 16. sajandil ümber mõisast läänes laiuva soo taha praegusse Sootaguse külla (H. Joonuks, Tapa. Tallinn 1977, lk 28).
Ei kinnita ega lükka ümber sellenimelise küla olemasolu Kadrina kõrval. Vaidlustan (kahtlen) aga selle ümberasustamist Sootaguse külla - Sootaguse küla tekkimist Käokõrve külast. Sootaguse on ajaliselt tunduvalt vanem. Sootaguse esmamainimisel ning hilisematel käsitlustel puuduvad igasugused viited Käokõrvele. Lisaks kohe päris kindlasti ei võimaldanud tolleaegne vesine maastik mitte mingisuguse küla paiknemist pakutud asukohas.
- Sootaguse saunaküla.
Sootaguse (mitte segi ajada soodaga) saunaküla (vt. ka Saari k.).
Hilisema Saari küla lääneosa (künkail asuva osa) nimi kuni 1920. aastatemaareformini.
- Linaleoaugud.
Üldkasutatavad algselt. Asetsesid külaga (Vahini talu) maadega piirnevalt üle tee. Sepa sauna kohal. Praeguseks maaparanduse tõttu täielikult hävinud. Aga koht on looduses senini märgatavamalt vesisem.
- Turba lõikamine.
Sootaguse soos ära märgitud koht ühel Undla mõisa vanal kaardil. Hilisemad pärimuslikud teated puuduvad.
Kunagi olevat Sootaguse külas asunud ka hiis. (H.Joonuks "Kuulsad puud" - "Punane Täht" nr.19 14.II.1981). Millele väide tugineb ei tea. Kohapeal selleks sobilik paik puudub. Rohkem vihjeid või pärimusi sellel teemal pole kohanud.
- Hiis.
Kunagi olevat Sootaguse külas asunud ka hiis. (H.Joonuks "Kuulsad puud" - "Punane Täht" nr.19
14.II.1981). Millele väide tugineb ei tea. Kohapeal selleks sobilik paik puudub. Rohkem vihjeid või pärimusi sellel teemal pole kohanud.
- Armiku raba.
Algselt Sootaguse, hiljem Telliskopli (praegu Leikude) küla kesk ning lääneosa raba. Turbarabana kasutati idapoolset serva. Turbaraba Undla ja Vohnja mõisade (valdade) piiril. Kuulus Undla mõisale. Juba mõisa ajal lõigati sealt turvast.
Kolhoos.
- "Koit" - 1949 aastal Sootaguse ja Telliskopli külas loodud.
- "Edu" - Mäo, Väljataguse ja Leikude külad
- "Tulevik" - Tokulopi, Sorgi ja Pakitu külad
Hilisemate liitmiste tulemuseks tekkis "Punane Täht".
"Punane Täht" moodustati 1951 aastal. Juurde tuli ka Päri kolhoosile kuulunud Tuulemäe küla.
Liideti omakorda 01.01.1971 aastal Vohnja kolhoosiga. Tekkis Leikude osakond.
Ehitatakse 2 elamut, kokku 15 korteriga. (Osa objekte siiski Leikude külas).
Sigalate komplekt. Ehitusega alustatakse 1960 aastal ning kavandatud suurus (1000 siga) saavutatakse 1974 aastal.
Töökoda. Ehitatud aastatel 1958 - 1965.
Veiselaut. Ehitatud aastatel 1955 - 1974. Mahutas 230 lehma ning 80 noorlooma.