Eesti on küll väike, kuid siinsed maastikud on vaheldusrikkamad kui paljudel mitmeid kordi suurematel naaberaladel. Sellisele maastikulisele mitmekesisusele paneb aluse meie territooriumi paiknemine ülemineku- ehk siirdealal. Sest nüüdisaegne pinnamood kujunes välja pikaajalise geoloogilise arengu tulemusel, mis kestis sadu miljoneid aastaid. Hiliseim suurem reljeefimuutus looduslike tegurite toimel leidis aset pleistotseenis viimasel mandrijäätumisel ja eriti selle taandumisel umbes 13 000 – 10 000 aastat tagasi.Pindalaliselt on ilmne, et jääajal tekkinud või ümberkujundatud pinnavormid hõlmavad praeguseni tunduvalt suurema ala kui inimtekkelised pinnavormid. Sootaguse külale annavad just mäed esmamulje.
Tänasel päeval on osa piirkonda Kallukse MKA koosseisus. (Kallukse maastikukaitseala).
Kallukse maastikukaitseala (231 ha) on rajatud 1978. aastal (uus kaitse-eeskiri kehtestati 1998 aastal). Loobu jõe ürgoru veerel asuvale aluspõhjalisele saarkõrgendikule saarkõrgendikule settinud servmoodustiste kaitseks. Pinnamaterjaliks on kruus ning moreen. Kõrgem absoluutne kõrgus merepinnast on 113 meetrit. Seljandiku lagi ja järsemad nõlvad on kaetud metsaga, mis moodustavad kaitseala pindalast u 20-25 %. Valdavalt sürjakuusikud, kuuse-lepametsad, ohtralt leidub pihlakavõsa, vaarikavõsa, leedrit, toomingat.
Kallukse kaitseala eesmärk on huvitava geomorfoloogilise objekti kaitse. Keelatud on risustada maastikku sobimatute ehitiste ja kommunikatsioonidega. Maastiku üldilme säilitamiseks on keelatud lageraie.
Maastikukaitseala lõunaosas seljandiku nõlval on ligi 6 m kõrgune hiidrahn – Lodikivi, ka Lindakivi või Linda-Neitsi kivi (mõõtmed: ümbermõõt 25,5 m, pikkus 8,5 m, laius 5,7 m, kõrgus 6,0 m).
Muistendi järgi kandnud Kalevi naine Linda seda kivi Sootaguse linnamäele, kuid siis olla põllepaelad katkenud ja kivi kukkunud maha oma praegusele asukohale.
Kivi asukoht: 59° 21′ 23″ N, 26° 4′ 37″ E
Tänasel päeval on osa piirkonda Kallukse MKA koosseisus. (Kallukse maastikukaitseala).
Kallukse maastikukaitseala (231 ha) on rajatud 1978. aastal (uus kaitse-eeskiri kehtestati 1998 aastal). Loobu jõe ürgoru veerel asuvale aluspõhjalisele saarkõrgendikule saarkõrgendikule settinud servmoodustiste kaitseks. Pinnamaterjaliks on kruus ning moreen. Kõrgem absoluutne kõrgus merepinnast on 113 meetrit. Seljandiku lagi ja järsemad nõlvad on kaetud metsaga, mis moodustavad kaitseala pindalast u 20-25 %. Valdavalt sürjakuusikud, kuuse-lepametsad, ohtralt leidub pihlakavõsa, vaarikavõsa, leedrit, toomingat.
Kallukse kaitseala eesmärk on huvitava geomorfoloogilise objekti kaitse. Keelatud on risustada maastikku sobimatute ehitiste ja kommunikatsioonidega. Maastiku üldilme säilitamiseks on keelatud lageraie.
Maastikukaitseala lõunaosas seljandiku nõlval on ligi 6 m kõrgune hiidrahn – Lodikivi, ka Lindakivi või Linda-Neitsi kivi (mõõtmed: ümbermõõt 25,5 m, pikkus 8,5 m, laius 5,7 m, kõrgus 6,0 m).
Muistendi järgi kandnud Kalevi naine Linda seda kivi Sootaguse linnamäele, kuid siis olla põllepaelad katkenud ja kivi kukkunud maha oma praegusele asukohale.
Kivi asukoht: 59° 21′ 23″ N, 26° 4′ 37″ E
KIVI ISELOOMUSTUS
Graniittrahn rohkete pegmatiitsoontega graniidis ja vilgupesadega, peene- vôi keskmiseteraline. Meenutab mäkke ronivat hiidkilpkonna. Pikkus 9,3 m, laius 7,3 m, kôrgus 6,5 m, ümb. maks. 25,6 m, maapealse osa maht 144 m3 (A. Kumari tahhümeetrilise môôdistamise järgi 1980.a.).
Rahn on pôhiplaanilt munakujuline. Selle servad ulatuvad kôikjal üle pôhiplaani. Kôige kaugemale üle maapinnakontuuri ulatub kivinukk lôunaküljel (3-4 m), kus on rahnust lahtimurdunud üks kild. Lamedaim on loodekülg (40-50°), kôrgeim punkt on lôunanurgas. Rahnu läbivad rohked lôhed, mis suuremalt jaolt on horisontaalsed. Edelaküljel esineb süvendeid ja vagusid, pôhjaküljel serva all roostene lôhepind. Rahnu katab sammal, väljaarvatud koht, kust kivi otsa ronitakse. Rahnul kasvab ka samblikke ning teisi rohttaimi. Lodikivi paikneb künka nôlva alumises osas, kus pinnaseks on kruus-liivmoreen. Rahn istub pinnases. Nôlva kalle 15-20° loodesse.Ümbruses esineb teisigi rändrahne.
KIVI UURITUS
18. okt. 1879.a. Loodusuurijate Seltsis peetud ettekandes rääkis mag. J.Klinge suurest rändrahnust Sootaguse külas. 1881.a. ettekandes Õpetatud Eesti Seltsis esitas sama autor muistendi rahnu kohta, mida ta nimetas Linnamäe kiviks. 1882.a. monograafias kordas G. Helmersen J. Klinge 1879. a. ettekande teksti ning tôi välja ka viimase môôtmed rahnu kohta. Suurt kivi Sootaguse küla juures nimetab G. Vilbaste 1931.aastal. Kolm aastat hiljem uuris P. Kents rahnu ning toob rahvapärimusi ja muistendeid selle kohta. 1980.a. tegi A.Kumari Lodikivi tahhümeetrilise môôdistamise ja arvutas maapealse osa mahu.
Üsna pôhjalikud uurimused on teostanud rahnu juures 1984.a. ôpilased G. Raagmaa ja . Olvet. Nende materjalid säilitatakse TA Geoloogia Instituudis.
TÄHTSUS
Teaduslik, maastikuline, ôppeotstarbeline, kultuurilooline. Erakordse kujuga. Seotud muistendiga.
OLEMASOLEV KAITSE
Looduskaitse alla vôetud 1938.a. "Lodikivi" nime all. Riikliku kaitse all on vabariikliku tähtsusega rändrahnuna alates 1959.a. Linda-Neitsi e. Lodikivi nime all. Kaitse all ka rahnu lôunakülje kôrval paiknev lahtimurdunud tükk.
Lisan siia ka mõned lingid:
Eelis
Wikipedia
Pühapaikade andmekogu
Maavalla hiied
Keskkonnaregister (Lodikivi)
Graniittrahn rohkete pegmatiitsoontega graniidis ja vilgupesadega, peene- vôi keskmiseteraline. Meenutab mäkke ronivat hiidkilpkonna. Pikkus 9,3 m, laius 7,3 m, kôrgus 6,5 m, ümb. maks. 25,6 m, maapealse osa maht 144 m3 (A. Kumari tahhümeetrilise môôdistamise järgi 1980.a.).
Rahn on pôhiplaanilt munakujuline. Selle servad ulatuvad kôikjal üle pôhiplaani. Kôige kaugemale üle maapinnakontuuri ulatub kivinukk lôunaküljel (3-4 m), kus on rahnust lahtimurdunud üks kild. Lamedaim on loodekülg (40-50°), kôrgeim punkt on lôunanurgas. Rahnu läbivad rohked lôhed, mis suuremalt jaolt on horisontaalsed. Edelaküljel esineb süvendeid ja vagusid, pôhjaküljel serva all roostene lôhepind. Rahnu katab sammal, väljaarvatud koht, kust kivi otsa ronitakse. Rahnul kasvab ka samblikke ning teisi rohttaimi. Lodikivi paikneb künka nôlva alumises osas, kus pinnaseks on kruus-liivmoreen. Rahn istub pinnases. Nôlva kalle 15-20° loodesse.Ümbruses esineb teisigi rändrahne.
KIVI UURITUS
18. okt. 1879.a. Loodusuurijate Seltsis peetud ettekandes rääkis mag. J.Klinge suurest rändrahnust Sootaguse külas. 1881.a. ettekandes Õpetatud Eesti Seltsis esitas sama autor muistendi rahnu kohta, mida ta nimetas Linnamäe kiviks. 1882.a. monograafias kordas G. Helmersen J. Klinge 1879. a. ettekande teksti ning tôi välja ka viimase môôtmed rahnu kohta. Suurt kivi Sootaguse küla juures nimetab G. Vilbaste 1931.aastal. Kolm aastat hiljem uuris P. Kents rahnu ning toob rahvapärimusi ja muistendeid selle kohta. 1980.a. tegi A.Kumari Lodikivi tahhümeetrilise môôdistamise ja arvutas maapealse osa mahu.
Üsna pôhjalikud uurimused on teostanud rahnu juures 1984.a. ôpilased G. Raagmaa ja . Olvet. Nende materjalid säilitatakse TA Geoloogia Instituudis.
TÄHTSUS
Teaduslik, maastikuline, ôppeotstarbeline, kultuurilooline. Erakordse kujuga. Seotud muistendiga.
OLEMASOLEV KAITSE
Looduskaitse alla vôetud 1938.a. "Lodikivi" nime all. Riikliku kaitse all on vabariikliku tähtsusega rändrahnuna alates 1959.a. Linda-Neitsi e. Lodikivi nime all. Kaitse all ka rahnu lôunakülje kôrval paiknev lahtimurdunud tükk.
Lisan siia ka mõned lingid:
Eelis
Wikipedia
Pühapaikade andmekogu
Maavalla hiied
Keskkonnaregister (Lodikivi)
Otsamoreen
Otsamoreen ehk otsmoreen on piklik vallitaoline pinnavorm, mis on kujunenud kunagise liustikuserva ette.
Otsamoreenid tekivad tavaliselt siis, kui liustikuserv püsib pikemat aega samas kohas, nii et liustikust väljasulanud moreen saab kuhjuda piklikuks pinnavormiks. Moreeni materjal on jääsulamisveed mõjul sageli osaliselt sorteerunud.
Otsamoreenid on tavalised pinnavormid ka Eestis.
Kallukse mäed on otsamoreen Lääne-Viru maakonnas Kadrina vallas. Otsamoreen on arvele võetud ürglooduse objektina. Otsamoreeni kaitstakse Kallukse maastikukaitseala koosseisus.
Otsamoreen asub aluspõhjalisel kõrgendikul. Selle suhteline kõrgus on kuni 30 m (Loobu jõe lammist mõõtes), absoluutne kõrgus 113 m.
Otsamoreeni lõunapoolset osa nimetatakse Sootaguse mägedeks.
Otsamoreen ehk otsmoreen on piklik vallitaoline pinnavorm, mis on kujunenud kunagise liustikuserva ette.
Otsamoreenid tekivad tavaliselt siis, kui liustikuserv püsib pikemat aega samas kohas, nii et liustikust väljasulanud moreen saab kuhjuda piklikuks pinnavormiks. Moreeni materjal on jääsulamisveed mõjul sageli osaliselt sorteerunud.
Otsamoreenid on tavalised pinnavormid ka Eestis.
Kallukse mäed on otsamoreen Lääne-Viru maakonnas Kadrina vallas. Otsamoreen on arvele võetud ürglooduse objektina. Otsamoreeni kaitstakse Kallukse maastikukaitseala koosseisus.
Otsamoreen asub aluspõhjalisel kõrgendikul. Selle suhteline kõrgus on kuni 30 m (Loobu jõe lammist mõõtes), absoluutne kõrgus 113 m.
Otsamoreeni lõunapoolset osa nimetatakse Sootaguse mägedeks.
Taimed
Metsadevahelistelt niitudelt võib siin leida kahelehist käokeelt ja harilikku käoraamatut:
Ööviiul ehk kahelehine käokeel (Platanthera bifolia).
III kategooria looduskaitse all olevad liik.
Kahelehine käokeel ehk kaheleheline käokeel (Platanthera bifolia) on käpaliste sugukonna käokeele perekonda kuuluv mitmeaastane ühekojaline rohttaim.
Kahelehine käokeel on levinud laialdaselt nii Euroopa kui Aasia parasvöötmes, kuid ka Põhja-Aafrikas ja Väike-Aasias. Euroopas ulatub ka polaarjoonest põhja poole.
Eestis esineb hajusalt kõikjal.
Õitel on tugev magus lõhn, mis on eriti hästi tuntav õhtul ja öösel. Õitseb juuni keskpaigast juuli lõpuni.
Harilik käoraamat (Gymnadenia conopsea) on käpaliste sugukonda kuuluv taimeliik.
Ta on Eestis arvatud III kaitsekategooriasse
Harilikku käoraamatut võib pidada ilmselt üheks meie tavalisemaks käpaliseks, looduslikuks orhideeks. Lääne- ja Põhja-Eesti liigirikastel niitudel ja puisniitudel on ta kohati päris sage. See aga ei tähenda, et tavaline oleks tema välimus. Tal on kaunis, enam kui kümne sentimeetri pikkune, lillakaspunane või roosakas tihe õisik. Mõnikord moodustab õisik isegi üle kolmandiku käoraamatu pikast varrest. Ja varre pikkus võib tal olla üle poole meetri. Seega on käoraamat väga ilus lill.
Kuid peale ilusa välimuse on tal ka väga tugev lõhn. Öeldakse, et tal on nelgilõhn.
Käoraamatust rääkides ei saa mööda minna ka tema huvitavast maa-alusest mugulast. See on nimelt väga sügavalt lõhestunud ja koos juurtega meenutab meres elavat meritähte või veel enam pikemate harudega madutähte.
Taime idanemisest kuni õitsemise alguseni kulub 5−6 aastat.
See käpaline õitseb juuni lõpust augustini.
Taime õied on nelgilõhnalised ning öösel õite lõhn tugevneb.
Metsadevahelistelt niitudelt võib siin leida kahelehist käokeelt ja harilikku käoraamatut:
Ööviiul ehk kahelehine käokeel (Platanthera bifolia).
III kategooria looduskaitse all olevad liik.
Kahelehine käokeel ehk kaheleheline käokeel (Platanthera bifolia) on käpaliste sugukonna käokeele perekonda kuuluv mitmeaastane ühekojaline rohttaim.
Kahelehine käokeel on levinud laialdaselt nii Euroopa kui Aasia parasvöötmes, kuid ka Põhja-Aafrikas ja Väike-Aasias. Euroopas ulatub ka polaarjoonest põhja poole.
Eestis esineb hajusalt kõikjal.
Õitel on tugev magus lõhn, mis on eriti hästi tuntav õhtul ja öösel. Õitseb juuni keskpaigast juuli lõpuni.
Harilik käoraamat (Gymnadenia conopsea) on käpaliste sugukonda kuuluv taimeliik.
Ta on Eestis arvatud III kaitsekategooriasse
Harilikku käoraamatut võib pidada ilmselt üheks meie tavalisemaks käpaliseks, looduslikuks orhideeks. Lääne- ja Põhja-Eesti liigirikastel niitudel ja puisniitudel on ta kohati päris sage. See aga ei tähenda, et tavaline oleks tema välimus. Tal on kaunis, enam kui kümne sentimeetri pikkune, lillakaspunane või roosakas tihe õisik. Mõnikord moodustab õisik isegi üle kolmandiku käoraamatu pikast varrest. Ja varre pikkus võib tal olla üle poole meetri. Seega on käoraamat väga ilus lill.
Kuid peale ilusa välimuse on tal ka väga tugev lõhn. Öeldakse, et tal on nelgilõhn.
Käoraamatust rääkides ei saa mööda minna ka tema huvitavast maa-alusest mugulast. See on nimelt väga sügavalt lõhestunud ja koos juurtega meenutab meres elavat meritähte või veel enam pikemate harudega madutähte.
Taime idanemisest kuni õitsemise alguseni kulub 5−6 aastat.
See käpaline õitseb juuni lõpust augustini.
Taime õied on nelgilõhnalised ning öösel õite lõhn tugevneb.
Poollooduslikud kooslused:
>>> Niiskuslembene kõrgrohustu
Keskkonnaregistri ID: 1520396825
Kood: 6430
>>> Alvar
Keskkonnaregistri ID: -258466714
Kood: 6280 (tegemist on EU direktiivi prioriteetse elupaigaga)
>>> Liigirikas niit lubjavaesel alal
Keskkonnaregistri ID: -1883201041
Kood: 6270 (tegemist on EU direktiivi prioriteetse elupaigaga)
>>> Alvar
Keskkonnaregistri ID: 1729704196
Kood: 6280 (tegemist on EU direktiivi prioriteetse elupaigaga)
>>> Niiskuslembene kõrgrohustu
Keskkonnaregistri ID: 1520396825
Kood: 6430
>>> Alvar
Keskkonnaregistri ID: -258466714
Kood: 6280 (tegemist on EU direktiivi prioriteetse elupaigaga)
>>> Liigirikas niit lubjavaesel alal
Keskkonnaregistri ID: -1883201041
Kood: 6270 (tegemist on EU direktiivi prioriteetse elupaigaga)
>>> Alvar
Keskkonnaregistri ID: 1729704196
Kood: 6280 (tegemist on EU direktiivi prioriteetse elupaigaga)
Vaated