Talud
Suured talud. Kui osad talud külast välja viidi siis alles anti nendele nimi. Mõis määras hiljem talude krunti mõõtmisel millised talud külast väla viidi.
Telliskopli talud viidi kõik külast välja. 1922a. 12 talu (10 + 2).
Metsaküla talud ja Sootaguse küla eraldiasetsevad heinamaad kuulusid alates 1460 aastast Undla mõisale. Osa taludest on (osa hajataludena) adramaa revisjonides kirja pandud Sootaguse küla all.
Valdavatel taludel kaugemal eraldi asetsevad heinamaad Telliskoplis, Arus (4ha), üle jõe (1,5ha).
Metsakülas (4 - 9ha). Heinamaadel ka laod, kust hein veeti koju talvise reeteega.
Sootaguse külas olid suured talud. Kui osad talud külast välja viidi siis alles anti nendele nimi. Mõis määras millised talud väla viidi. Telliskopli talud viidi kõik külast välja - 1922a. 12 talu (10 + 2).
Valdavatel taludel kaugemal eraldi asetsevad heinamaad Telliskoplis, Arus (4ha), üle jõe (1,5).
Metsakülas (4 - 9ha). Heinamaadel ka laod, kust hein veeti koju talvel.
LCD - 10 talu. (täpsemalt ehk siiski adramaad).
Paikne külaasustus kujunes Eestis välja 11. sajandiks, mil põlispõllundus oli muutunud valdavaks elatusalaks. 13. sajandi vallutused tõid maakasutusse olulisi muutusi - edaspidi jaotus põllumajanduslik maa mõisa-, küla- ja talumaaks, mille omandisuhted aja jooksul oluliselt muutusid.
Eks tõenäoliselt sellest ajast alates võib rääkida ka Sootaguse külast kui niisugusest...
Külade paiknemist, planeeringut ja suurust on oluliselt mõjutanud maastiku reljeef, mullastikust tulenevad maaharimise iseärasused, joogivee saamise võimalus, mets. Küla paiknes põlluharimisek sobimatute mägede ning soo vahel. Selles see nimigi Sootaguse. Kihelkonna keskusest Kadrinast vaadatuna soo taga. Eesti maastikke on kujundanud meie põlised põhielatusalad – põlluharimine ja karjakasvatus. talude kõrval vormis maastikku tugevasti ka mõis. 19. ja 20. sajandil muutsid meie maastikke ning eriti tugevasti külavorme mitu majandus- ja maareformi. Kõigepealt ostsid talumehed 19. sajandi teisel poolel endale mõisa käest välja talud. Sellega koos liideti talude maad kokku üheks tervikuks (nn kruntimine). Tuhanded Põhja- ja Kesk-Eesti talud pidid asuma ümber oma maade keskele külast väljas. Senine asutuspilt ja maastik muutus tublisti, sest vanad tihedad sumbkülad hajusid laiali. Tihekülades olid kõigi talude põllud enne maade kruntimist jagatud mitmekümneks pisikeseks tükiks, mis paiknesid läbisegi teiste talude põllulappide või -siiludega. Selline segane ja harimise seisukohalt ebamugav maadejaotus oli kujunenud aastasadade jooksul välja sellepärast, et kõigi talude maad oleksid võimalikult ühesuguse headusega.
Kruntimiseni oli Sootaguse tüüpiline sumbküla. Külakogukonna moodustanud pered. Talud olid omavahel tihedalt seotud kehtiva maakasutus - süsteemiga. Külasaras hõlmas põlde, karja- ja heinamaid, metsa. Haritav maa oli 19. sajandi keskpaigani jagatud lappideks või nöörimaadeks nii, et ühe talu maad paiknesid kümnete tükkidena laiali teiste sama küla talude maade vahel. Nõnda saadi osa erineva viljakusega põldudest ja talude majandustingimused olid enam-vähem võrdsed. Karjamaad ja mets olid küla ühiskasutuses. Sageli palgati kogu külale karjane, sepp, vahel ka mölder, värava- ja põlluvahid. Kunagisest küla ühismajandusest püsis ühistööde traditsioon - sõnnikuveo-, heinateo-, lõikus-, ehitusmaterjalide veo talgud. Kogukond abistas vaeseid ja õnnetustes kannatanuid. Ikalduste puhul saadi viljaabi magasiaidast. Järgnev talude kruntimine oli nähtus, kus haritava maa hajali tükid ja küla ühiskasutuses olevad alad jaotati ümber terviklikeks kruntideks talude ümber. Õigemini nii terviklikeks kui see vähegi võimalik oli.
Kui Eestis algas talude kruntimine 19. sajandi II veerandil ja laiaulatuslikuks muutus see pärast 1849. ja 1856. aasta talurahvaseadusi siis 1859 aasta kaart Undla mõisa kohta näitab veel kruntimata küla.
Igatahes talude massilise müügini jõutakse Undla mõisas alles 21 07 1883.
Hulja ja Undla mõisa päris Baruni herra nimel andis Undla mõisa valitseja Kogukonna kohto ees Talitajale üle käsk et Talitaja kannab üle Undla walla peremeestele se käsk et nende kohad 25 juuli 1883 müüa on kui ostjad aga tulevad ja peris herraga kaupa peavad. Need peremehed on: Sotaguse külas 28 peremeest, Piilus: Mardi Tooma ja Hansurahwa. Metsa külas kõik need kohad mis müümata on ja Kurisu Körts. Se köik peab kindlalt antud. Senised renditalud müüakse kõik päriseks.
20. sajandi esimesse poolde jääb teine, väga suuri muutusi põhjustanud ettevõtmine – mõisamaade jagamine 1920. aastail väikesteks asunikutaludeks. Endistele mõisapõldudele rajati mitmeid uusi, võrdlemisi hajusalt paiknevaid talundeid. Lisaks hariti järgmisel kümnendil riigi eestvõttel ja abiga üles
kümneid tuhandeid hektareid soo-uudismaid ning jäätmaid. Sootaguse küla jätab see puutumata kuna enamikel maadel on juba omanik. Reformitakse Saari saunaküla ja muidugi Undla mõisa. Ajastule iseloomulikuna kaasnes sellega ka palju arusaamatusi ning vaideid.
NSV Liidu okupatsiooni ajal 1940. aasta suvel maa riigistati, talumaa suuruse ülempiiriks määrati 30 ha. Saksa okupatsiooni ajal endine maajaotus taastati. Pärast II maailmasõda jaotati maa 1944–46 taas ümber. 1947 algas sunniviisiline kollektiviseerimine, see hoogustus eriti pärast 1949. aasta märtsiküüditamist.
Vaid 10–15 aastat hiljem tõi Nõukogude aeg kaasa aga uue «mõisastamise». Hariti üles hulk uudismaid, vanu põlde koondati lahmakateks väljadeks ning inimesi koguti kokku suurtesse tiheasulaisse. Teiselt poolt jäid vanad talud tühjaks ja vanad külapõllud lasti umbe kasvada ja võsastuda.
Koos maastikega kadus kasutusest ja mälust suur osa meie kultuuripärandist – tohutu hulk vanu mikrotoponüüme. Varem oli igal põllul, muhul ja lohul või suuremal põlispuul ja kivil oma nimi. Nüüd ei mäleta seda, mida teadsid meie vanavanemad kasvõi unepealt, enam peaaegu mitte keegi. Tänu sellele on kogu meie keskkond muutunud anonüümsemaks nii maastikul kui ka mälus.
Peame leppima tõsiasjaga, et neid arenguid ei saa tagasi pöörata. Muinasaega või eestiaega tagasi tuua ja maastikul luua ei saa ja pole vajagi. Kuid saab säilitada ja väärtustada, seda, mis on veel olemas. Näiteks võiks valla- ja külakaartidele rööbiti praegustega kanda ka vanu pisikohanimesid. See aitaks kultuurilise järjepidevuse hoidmisele maastikul tublisti kaasa.
Leppigem, et maastik, nagu kõik meie muudki kultuurivormid on arenev ja muutuv. Tehes häid valikuid ja väärtustades varasemat on võimalik aga kõrvuti eksisteerida nii põlismaastikel kui arendada 21. sajandi elulaadile vastavat keskkonda.
Aegade jooksul on talud oma asukohtasid ning maakasutuse piire muutnud. Mitmed talunimed on kadunud ning praegu asukohta (endist) väga raske tuvastada.
Looga (Loka). Pakuksin, et paiknes seal kus hilisem Välja. Kawala - äkki oli see algne nimekuju hilisemast Kahalast? Fromholde - tõenäoliselt kas Abrami või Waabo. Kangor (Kangro), Matsi, Retsepa (Rätsepa, Rettseppa), Micko (Miko) ?
Vainu - küla sees praegusel Vahini talu põlluribal. (üleskirjutus aastast 1969 > Mart Undeldorf). Et siis tegemist võis olla hilisema Petri kohaga. Samas märgib 1811 aasta hingeloend > 5. (43) Waino Wälja Hans (59 a.), mis lubab ka hilisemaks Väljahansuks tõlgendamist.
Seni on veel looduses säilinud märgid (vundamendid, kaevud, keldrid) eelmisel sajandil tegutsenud
taludest. Aga kuniks neidki? Poe, Lodi, Vahini, Sepa, Saki saun, Alli, Vanamardi, Pilli 4a, Tuuleveski... Undla Metsakülas on vaid teadjale otsijale leitavad hoonete asemed. Saari saunaküla 20+ elamisest on säilinud 4 (3 elatakse). Kõik muutub paraku.
Aastal 2017 pole Eestis talusid enam juriidilise mõistena olemas, sest pole suudetud talu juriidiliselt defineerida. Valitsus on soovitanud talud vormistada osaühinguna.
Sootaguse külas olid suured talud. Kui osad talud külast välja viidi siis alles anti nendele nimi. Mõis määras millised talud väla viidi. Telliskopli talud viidi kõik külast välja - 1922a. 12 talu (10 + 2).
Valdavatel taludel kaugemal eraldi asetsevad heinamaad Telliskoplis, Arus (4ha), üle jõe (1,5).
Metsakülas (4 - 9ha). Heinamaadel paiknesid ka laod, kust hein veeti koju talvel.
Telliskopli talud viidi kõik külast välja. 1922a. 12 talu (10 + 2).
Metsaküla talud ja Sootaguse küla eraldiasetsevad heinamaad kuulusid alates 1460 aastast Undla mõisale. Osa taludest on (osa hajataludena) adramaa revisjonides kirja pandud Sootaguse küla all.
Valdavatel taludel kaugemal eraldi asetsevad heinamaad Telliskoplis, Arus (4ha), üle jõe (1,5ha).
Metsakülas (4 - 9ha). Heinamaadel ka laod, kust hein veeti koju talvise reeteega.
Sootaguse külas olid suured talud. Kui osad talud külast välja viidi siis alles anti nendele nimi. Mõis määras millised talud väla viidi. Telliskopli talud viidi kõik külast välja - 1922a. 12 talu (10 + 2).
Valdavatel taludel kaugemal eraldi asetsevad heinamaad Telliskoplis, Arus (4ha), üle jõe (1,5).
Metsakülas (4 - 9ha). Heinamaadel ka laod, kust hein veeti koju talvel.
LCD - 10 talu. (täpsemalt ehk siiski adramaad).
Paikne külaasustus kujunes Eestis välja 11. sajandiks, mil põlispõllundus oli muutunud valdavaks elatusalaks. 13. sajandi vallutused tõid maakasutusse olulisi muutusi - edaspidi jaotus põllumajanduslik maa mõisa-, küla- ja talumaaks, mille omandisuhted aja jooksul oluliselt muutusid.
Eks tõenäoliselt sellest ajast alates võib rääkida ka Sootaguse külast kui niisugusest...
Külade paiknemist, planeeringut ja suurust on oluliselt mõjutanud maastiku reljeef, mullastikust tulenevad maaharimise iseärasused, joogivee saamise võimalus, mets. Küla paiknes põlluharimisek sobimatute mägede ning soo vahel. Selles see nimigi Sootaguse. Kihelkonna keskusest Kadrinast vaadatuna soo taga. Eesti maastikke on kujundanud meie põlised põhielatusalad – põlluharimine ja karjakasvatus. talude kõrval vormis maastikku tugevasti ka mõis. 19. ja 20. sajandil muutsid meie maastikke ning eriti tugevasti külavorme mitu majandus- ja maareformi. Kõigepealt ostsid talumehed 19. sajandi teisel poolel endale mõisa käest välja talud. Sellega koos liideti talude maad kokku üheks tervikuks (nn kruntimine). Tuhanded Põhja- ja Kesk-Eesti talud pidid asuma ümber oma maade keskele külast väljas. Senine asutuspilt ja maastik muutus tublisti, sest vanad tihedad sumbkülad hajusid laiali. Tihekülades olid kõigi talude põllud enne maade kruntimist jagatud mitmekümneks pisikeseks tükiks, mis paiknesid läbisegi teiste talude põllulappide või -siiludega. Selline segane ja harimise seisukohalt ebamugav maadejaotus oli kujunenud aastasadade jooksul välja sellepärast, et kõigi talude maad oleksid võimalikult ühesuguse headusega.
Kruntimiseni oli Sootaguse tüüpiline sumbküla. Külakogukonna moodustanud pered. Talud olid omavahel tihedalt seotud kehtiva maakasutus - süsteemiga. Külasaras hõlmas põlde, karja- ja heinamaid, metsa. Haritav maa oli 19. sajandi keskpaigani jagatud lappideks või nöörimaadeks nii, et ühe talu maad paiknesid kümnete tükkidena laiali teiste sama küla talude maade vahel. Nõnda saadi osa erineva viljakusega põldudest ja talude majandustingimused olid enam-vähem võrdsed. Karjamaad ja mets olid küla ühiskasutuses. Sageli palgati kogu külale karjane, sepp, vahel ka mölder, värava- ja põlluvahid. Kunagisest küla ühismajandusest püsis ühistööde traditsioon - sõnnikuveo-, heinateo-, lõikus-, ehitusmaterjalide veo talgud. Kogukond abistas vaeseid ja õnnetustes kannatanuid. Ikalduste puhul saadi viljaabi magasiaidast. Järgnev talude kruntimine oli nähtus, kus haritava maa hajali tükid ja küla ühiskasutuses olevad alad jaotati ümber terviklikeks kruntideks talude ümber. Õigemini nii terviklikeks kui see vähegi võimalik oli.
Kui Eestis algas talude kruntimine 19. sajandi II veerandil ja laiaulatuslikuks muutus see pärast 1849. ja 1856. aasta talurahvaseadusi siis 1859 aasta kaart Undla mõisa kohta näitab veel kruntimata küla.
Igatahes talude massilise müügini jõutakse Undla mõisas alles 21 07 1883.
Hulja ja Undla mõisa päris Baruni herra nimel andis Undla mõisa valitseja Kogukonna kohto ees Talitajale üle käsk et Talitaja kannab üle Undla walla peremeestele se käsk et nende kohad 25 juuli 1883 müüa on kui ostjad aga tulevad ja peris herraga kaupa peavad. Need peremehed on: Sotaguse külas 28 peremeest, Piilus: Mardi Tooma ja Hansurahwa. Metsa külas kõik need kohad mis müümata on ja Kurisu Körts. Se köik peab kindlalt antud. Senised renditalud müüakse kõik päriseks.
20. sajandi esimesse poolde jääb teine, väga suuri muutusi põhjustanud ettevõtmine – mõisamaade jagamine 1920. aastail väikesteks asunikutaludeks. Endistele mõisapõldudele rajati mitmeid uusi, võrdlemisi hajusalt paiknevaid talundeid. Lisaks hariti järgmisel kümnendil riigi eestvõttel ja abiga üles
kümneid tuhandeid hektareid soo-uudismaid ning jäätmaid. Sootaguse küla jätab see puutumata kuna enamikel maadel on juba omanik. Reformitakse Saari saunaküla ja muidugi Undla mõisa. Ajastule iseloomulikuna kaasnes sellega ka palju arusaamatusi ning vaideid.
NSV Liidu okupatsiooni ajal 1940. aasta suvel maa riigistati, talumaa suuruse ülempiiriks määrati 30 ha. Saksa okupatsiooni ajal endine maajaotus taastati. Pärast II maailmasõda jaotati maa 1944–46 taas ümber. 1947 algas sunniviisiline kollektiviseerimine, see hoogustus eriti pärast 1949. aasta märtsiküüditamist.
Vaid 10–15 aastat hiljem tõi Nõukogude aeg kaasa aga uue «mõisastamise». Hariti üles hulk uudismaid, vanu põlde koondati lahmakateks väljadeks ning inimesi koguti kokku suurtesse tiheasulaisse. Teiselt poolt jäid vanad talud tühjaks ja vanad külapõllud lasti umbe kasvada ja võsastuda.
Koos maastikega kadus kasutusest ja mälust suur osa meie kultuuripärandist – tohutu hulk vanu mikrotoponüüme. Varem oli igal põllul, muhul ja lohul või suuremal põlispuul ja kivil oma nimi. Nüüd ei mäleta seda, mida teadsid meie vanavanemad kasvõi unepealt, enam peaaegu mitte keegi. Tänu sellele on kogu meie keskkond muutunud anonüümsemaks nii maastikul kui ka mälus.
Peame leppima tõsiasjaga, et neid arenguid ei saa tagasi pöörata. Muinasaega või eestiaega tagasi tuua ja maastikul luua ei saa ja pole vajagi. Kuid saab säilitada ja väärtustada, seda, mis on veel olemas. Näiteks võiks valla- ja külakaartidele rööbiti praegustega kanda ka vanu pisikohanimesid. See aitaks kultuurilise järjepidevuse hoidmisele maastikul tublisti kaasa.
Leppigem, et maastik, nagu kõik meie muudki kultuurivormid on arenev ja muutuv. Tehes häid valikuid ja väärtustades varasemat on võimalik aga kõrvuti eksisteerida nii põlismaastikel kui arendada 21. sajandi elulaadile vastavat keskkonda.
Aegade jooksul on talud oma asukohtasid ning maakasutuse piire muutnud. Mitmed talunimed on kadunud ning praegu asukohta (endist) väga raske tuvastada.
Looga (Loka). Pakuksin, et paiknes seal kus hilisem Välja. Kawala - äkki oli see algne nimekuju hilisemast Kahalast? Fromholde - tõenäoliselt kas Abrami või Waabo. Kangor (Kangro), Matsi, Retsepa (Rätsepa, Rettseppa), Micko (Miko) ?
Vainu - küla sees praegusel Vahini talu põlluribal. (üleskirjutus aastast 1969 > Mart Undeldorf). Et siis tegemist võis olla hilisema Petri kohaga. Samas märgib 1811 aasta hingeloend > 5. (43) Waino Wälja Hans (59 a.), mis lubab ka hilisemaks Väljahansuks tõlgendamist.
Seni on veel looduses säilinud märgid (vundamendid, kaevud, keldrid) eelmisel sajandil tegutsenud
taludest. Aga kuniks neidki? Poe, Lodi, Vahini, Sepa, Saki saun, Alli, Vanamardi, Pilli 4a, Tuuleveski... Undla Metsakülas on vaid teadjale otsijale leitavad hoonete asemed. Saari saunaküla 20+ elamisest on säilinud 4 (3 elatakse). Kõik muutub paraku.
Aastal 2017 pole Eestis talusid enam juriidilise mõistena olemas, sest pole suudetud talu juriidiliselt defineerida. Valitsus on soovitanud talud vormistada osaühinguna.
Sootaguse külas olid suured talud. Kui osad talud külast välja viidi siis alles anti nendele nimi. Mõis määras millised talud väla viidi. Telliskopli talud viidi kõik külast välja - 1922a. 12 talu (10 + 2).
Valdavatel taludel kaugemal eraldi asetsevad heinamaad Telliskoplis, Arus (4ha), üle jõe (1,5).
Metsakülas (4 - 9ha). Heinamaadel paiknesid ka laod, kust hein veeti koju talvel.